Lahja lõuna golfiväljakul

Ega sööjatelt keegi küsima tule, on nad elus golfikeppi katsunud või ei. Mina olen lahtilööke kunagi harjutanud küll, nii et päris võõrkehana ma ennast Hole in One?i terrassil ei tundnud.

Vähe üleliigsem tunne tuli toitu tellides. Menüüs on kirjas kõiksugu head ja paremat, aga süüa neid ei saa. Ei olnud eelrooga, mida mina soovisin, ega praadi, mida mu kaaslane soovis. Ja kuigi magustoitude loetelu on püüdlikult pikk, ei olnud kirja pandust peaaegu midagi saada.

Gulja?isupis seekord liha oli, aga maitseaineid mitte. Nii leebe ja lahja maitsega gulja??i pole kusagil veel juhtunud saama. Ja nimi teisel veel Ungari või ungaripärane.

Silmude juurde lubatud sinepivahtu kah ei leidnud, nii et silmudki jäid liiga leebeks, kuigi tavapärase sidruni asemel andis juurde pigistada laimi, mis iseenesest tore ja mida suur osa restoranidest veel avastanud pole. Aga see, et kotlettide ja praetud räimede juurde tulisoolast ja löntis hapukurki pakuti, solvas nii kotleti- kui ka räimesööjat. Räime juurde see ju ei sobi, kuigi kala iseenesest oli toredas paneeringus, maitsev ja värske. Ja kotleti kõrvale ei sobi ka, sest kes ikka pehmet soolakurki armastaks. Pealegi tekkis meil kotletiks kasutatud liha värskuses terav kahtlus. Minu lõunakaaslane, kes peaaegu kunagi midagi järele ei jäta, ei olnud nõus hapuka lõhnaga kotlette lõpuni sööma.

Lootsime, et magustoit kustutab kehva tunde, aga ei läinud paremini. ?okolaadivaht, mis prantsuskeelsena kirja pandud, oli kas koka hale läbikukkumine või kehv poolfabrikaat ja armas lapsepõlvesõber Kirju Koer kannatas kehvade pähklite all. Ja natuke mingitki erksamat maitset poleks küpsisesegule liiast olnud. Nii et kui tavaliselt magus lõpetus lepitab varasemat pettumist, siis seekord jäi lõuna lõpuni lahjaks.