Lennuhirm kärbib tiibu

Kes meist ei kardaks. Lapsed pimedat ja telesaate staarid silmanurkadesse kogunevaid kortse ning ministrid päris probleeme. Paljud hirmud on sellised, millest ülesaamiseks on vaja pisikest tõuget, teistega maadlevad inimesed kogu oma elu. Lennuhirm näikse kuuluvat viimaste hulka. Seni, kuni pole leidunud teadlast, kes oskaks otseks kruvida seda inimvaimu rattakest, mille viltujooksmise tõttu inimesed lennukisse istumist pelgavad, tuleb leppida nii hirmu kui ka selle vastu välja mõeldud meditsiiniliste nippidega.

Hirmul on suured silmad. Seda vanatarkust teavad kõik hirmunud, ka need, kes lendamist pelgavad. Ilmselt ka seetõttu ei soostu inimesed oma hirmudest avalikult rääkima. Arusaadav ka, sest kes tänapäeval ikka tunnistada tahab, et hirm nahas ja ise sellega hakkama ei saa.

Peeter töötab Tallinna kesklinnas ja juhib turundusosakonda. Oma töö tõttu tuleb tal üsna sageli paluda sekretäril broneerida lennupileteid Vilniusesse, Oslosse või Londonisse.

?Ma lihtsalt ei taha seda ise teha,? naerab Peeter, kui ma küsin, et kas ta tõesti pelgab ka seda. ?Loomulikult ei ole see tähtis, broneerida võiks ka ise. Aga mida vähem ma lendamisele mõtlen, seda parem. ?

Aastatega on Peetril välja kujunenud omamoodi rituaal. Enne reisipäeva kulutab ta oluliselt rohkem aega basseinis. Nii, ühes väsimuse ja ka arsti kirjutatud tablettidega ta magab/uneleb kogu lennureisi. ?Ega ma ei ole ka pärast millekski eriti võimeline,? tunnistab Peeter ja ütleb, et vajab taastumiseks vähemalt ühe öö. ?Muidu olen täiesti süsi. Ma unustasin ükskord isegi pooled asjad lennuväljale,? kirjeldab Peeter lennusõidu mõju oma olemisele.

Hirmutunnet Peeter põhjalikumalt kirjeldada ei suuda või hoopis ei taha, igal juhul jääb ta napisõnaliseks ja konkreetseks. ?Mul hakkab pea lõhkuma ja nagu noored ütlevad, pilt läheks justkui kohe taskusse,? räägib Peeter. Päris täpselt ei oska ta ka nimetada, mis selle hirmu tekitaja on. Kõrgusekartus see justkui ei olevat, ega ka mingi õnnetusehirm. ?Lihtsalt, paljast teadmisest, et kohe olen ma kilomeetrite kõrgusel, üsna umbses ruumis ja jalge all pole midagi peale mõne meetri lennukikeret, on paanika käes. Aga lendama peab,? võtab mees kokku paradoksi, millega ta on juba aastaid maadlema pidanud.

?Vahel olen ma mõelnud, et kas ma oleks selle töö vastu võtnud, kui teadnuks varem, et mu hirm ikka alles on,? mõtiskleb Peeter ja räägib, kuidas ta enne uut ametit oli pidanud lendamises pea paarikümneaastase pausi. Varem oli ta lennukisse istunud vaid korra, lennates vanematega koos Sot?i ja tagasi. ?Muidugi kartsin ma ka siis. Vanemad arvasid, et ma olen söönud midagi ning seetõttu sees midagi ei püsi. Käskisid vett juua,? kirjeldab Peeter aastatetaguseid sündmusi. ?Õnneks on nüüd olemas tabletid. See mu päästab,? kiidab Peeter meditsiini ning välistab kindlalt ja paljusõnaliselt, et võiks proovida mingit teraapiat.

Lendajatel, kes jagasid oma hirmupeletamise nippe, fantaasiast puudu ei tulnud. Alkohol, mis lennukil tasuta voolates hirmu kiirelt pidi viima, ei olnud sugugi viimasel kohal, nimetatute hulka mahtusid veel klaaskommid ning nende hulgakaupa söömine, unerohi, enne lendu läbi viidud joogaseanss ja eelmise öö veetmine, ilma et hetkekski oleks maganud. Kõik see pidi aitama.

Estonian Airi stjuardess Susän Simsel ütleb, et aegajalt tuleb ette ka neid reisijaid, kes tõesti kardavad.

Tõesti selles mõttes, et enamiku lennuhirm on selline, mida õnnestub leevendada sõbraliku sõna ja sulni naeratusega. Neid, kelle hirm on paaniline, olevat tegelikult vähe. Ja ega sellises olukorras stjuardessil palju teha õnnestugi, peale selle, et muuta kõik pardal toimuv võimalikult meeldivaks.

?Olen kahel korral istunud lausa inimese kõrvale ning temaga vesteldes püüdnud rahustada,? räägib Simsel ning lisab, et ühel korral oli ta sellisesse olukorda sattudes ametis, teisel korral aitas reisijat rahustada töötava kolleegi palvel.

Mõlemal korral oli vestlemisest palju abi, inimesed said pisut rääkida ja ei olnud oma hirmuga üksi. ?Lendamine oli ühele neist pealesunnitud olukord, muud moodi ei oleks saanud vanemaid külastada. Eriti keeruline oli tema jaoks see, kui ta reisis koos lapsega. Siis tuli hirmunud näo asemele manada reibas naeratus, et laps hirmust ei nakatuks,? jutustab Susän Simsel.

Enam on rahutuid ja hirmunuid naiste hulgas, sest mehed pidavat viimase võimaluseni ise oma hirmuga tegelema. Paljudel juhtudel, arvab Simsel, on hirmu põhjuseks varasemad kogemused. Nii on toodud hirmu põhjusena tormise merega laevasõidul kogetud emotsioone või mõnda varasemat probleemset lennukogemust.

?Omamoodi on hirmu peletajaks ka alkohol,? räägib Simsel ja meenutab taas seda hirmunud ema, kellega ta lendamisest vestles. ?Temaga jõime koos ühe väikese veini, mis tegi olukorra lihtsamaks,? lisab Susän Simsel ja täpsustab kohe, et vein peaks väikeseks jäämagi, sest vastasel juhul võib hirm saada kontrollimatud mõõtmed ja tegutsemislusti.

Lennuhirm võib olla mõnel inimesel väga tugev ning põhjustada ärevushäiret. Ärevushäirete klassifikatsioonis paigutub ta lihtfoobiate alla.

Lihtfoobiat iseloomustab tugev ja põhjendamatu hirm mingi kindla olukorra, nähtuse või elusolendi ees (nt pimedus, kõrgus, lendamine), mida enamik inimesi ei karda. Kergemad ja mööduvad foobsed kogemused, mis tekitavad vaid mõõdukat ebamugavustunnet ega häiri elu, ei anna alust sellist kartust haiguslikuks pidada. Haigusliku foobia puhul on ärevus nii tugev, et täiesti välditakse kardetud olukorraga kokkupuudet või seda talutakse suure vaevaga. Vältimine aga omakorda võimendab hirmu.

Tekkinud häire raskus oleneb sellest, kuivõrd õnnestub inimesel oma ametialaseid või tavapäraseid sotsiaalseid toiminguid teha, inimsuhetes osaleda ning kardetavaid situatsioone vältida.

Lihtfoobia ilmneb juba lapse- või varajases täiskasvanueas ning ravita jäädes võib kesta aastakümneid.

Lennuhirmu ravis kasutavad psühhiaatrid ärevusega toimetulekule suunatud psühholoogilisi raviviise ning vajadusel ka ravimeid.

Psühholoogilised raviviisid hõlmavad erineva suunitluse ja kestusega psühhoteraapiaid, mille eesmärk on julgustada ja toetada inimest ning soodustada probleemiga toimetulekut. Tõhusaimaks psühhoteraapiaks peetakse tänapäeval kognitiivkäitumisteraapiat.

Ravimitest kasutatakse kõige enam rahusteid. Neid on otstarbekas tarvitada arsti ettekirjutuse kohaselt enamasti lühiajaliste kuuridena või tugevamate sümptomite leevendamiseks. Rahustite sagedasemad kõrvaltoimed on unisus, väsimus ja tasakaaluhäired.

Rahustite tarvitamisest peaksid hoiduma need inimesed, kes liialdavad või on varem liialdanud alkoholiga. Rahustid ja alkohol võimendavad üksteise toimet, mis kiirendab sõltuvuse teket ja võib olla eluohtlik.