Pühapäev 22. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Minge metsa!

Teet Reier 24. september 2004, 00:00

Nimetatud paigad leiate kindlasti üles, kui natukene Eesti kaarti uurite. Tähtis on see, et tavaliselt ei näe seal suuri turistide masse. Need paigad on täpselt sellised, nagu on nad olnud aastakümneid. Kui jätta kõrvale lisatud teabetahvlikesed ja suunaviidad.

Tegelikult on see imelihtne: tõused puhkepäeva hommikul veidi varem, teed võileivad, pakid seljakoti, võtad ratta ning jätad töise argipäeva koos linnaga selja taha. Lähim metsatee, raba või siis rannariba pole kindlasti su kodust kaugemal kui üks tunnike sõitmist-käimist. Kui aga veelgi kaugemale ihkad, siis vinnad ratta autokatusele või veeretad bussi või rongi peale ning silmapiir nihkub juba tunduvalt kaugemale.

Eestimaa on küllalt väike, et teha paras tiir näiteks Kesk-Eesti soode ja rabade keskel või põigata Viljandimaa ürgorgude ja järvede vahele ja siis õhtuks kenasti koju jõuda. Kel aega ja tahtmist, võtku ette pikem rännak, siis peab juba kindlasti arvestama ööbimisvõimalustega ning kaalukama varustusega.

Võrreldes viie-kuue aasta taguse ajaga on rännuhuvilise jaoks rohkem võimalusi õhtul laagrisse jääda ning korraliku grillivarustusega lõkkekohal süüa valmistada. RMK püstitatud metsaonnid ja majad aitavad hädast välja selle, kes ei viitsi telki kaasa tirida. Eriti vihmasel suvel on kindel katus öösel pea kohal selle eelduseks, et hommikul oleks jõudu ja tahtmist jälle edasi rühkida. Tegelikult saab kevad-suvisel ajal oma nälga ja janu kustuda ka mõne külapoekese juures. Seal saad lugeda stendilt näiteks kolm kuud vana vallalehte või kuulda, mida külamehed pudeli kange õlle juures maailmast arvavad. Lõkketuli on pigem ikka õhtune laagriromantika või siis talviste metsaskäikude püsielement.

Lõkkeplatside ja metsaonnide tihedus on suurem seal, kus arvatakse rohkem turiste käivat. Kesk-Eestis Rapla-, Järva- ja Viljandimaal metsaonnid, peale kahe Järvamaal Kabala metskonnas asuva, puuduvad. Ajakirja Loodus vahendusel kinnitas RMK esindaja, et ega metsaonnide ehitamisega kiirustata. Aeg ja rännumeeste rohkus pidavat ise kätte näitama, kuhu ja millist majakest on kasulikum ehitada.

Aga milleks turistile metsaonn ? tema vurab autol või bussis kohale, ronib korraks vaatetorni, sammub laudteele, et siis ülejäänud ajal lõkke ääres kaasavõetud head-paremat nosida. Meenub kevadine laupäev Põlvamaal Meenikunno raba servas, kus bussitäis rahvast mitmeid tunde oma lõunasööki ja veini nautis, üle raba viiv laudtee oli tulvil sagivaid inimesi, teisel rabaserval peeti Päikeseloojangu majas pidu.

Nii et melu leidmiseks pole vaja sõita bussireisile mõnesse Euroopa suurlinna, ta tuleb ise koju kätte ka metsade ja rabade vaikusse.

Pärast kohtumist kollektiivsete loodusmatkajatega tunned, kui hea on uidata rahus mööda metsi või sõita rattal kümneid kilomeetreid kedagi kohtamata. Ja kui aus olla, siis ööbimiseks sobiva vana küüni või hüljatud maja leiab ju ikka.

Suve alguses juhtusin mööda sõitma Saarjõe ääres asuvast Saeveski metsaonnist. Kilomeetrite kaupa selle ümber on põlised laaned, mis saavad alguse Suure-Jaani lähistelt ja jõuavad Raplamaale välja. Asustus peaaegu puudub. Mõnus kuuse- ja männimets, korralikud kruusateed ja olematu liiklus lausa kutsuvad sõitma. Oli varahommik ja pärast seda, kui olin paarkümmend kilomeetrit täielikus vaikuses maha vändanud, hakkas juba kaugelt Saeveski onnile lähenedes kostma kummalist müra, mis hiljem muutus põhja keeratud autokõlaritest tümpsuvaks muusikaks. Korteris naabrid ilmselt sellist mürataset taluda ei suudaks. Metsas aga linnud-loomad politseid ei kutsu.

Lugesin hiljuti Eesti Loodusest mureliku kodaniku kirja sellest, et las jääda meile ükski soo. Soo või raba ilma laudteeta, ilma vaatetornide ja infotahvliteta. Selliseid paiku siiski veel on. Avades Regio atlase näiteks Raplamaa kohalt, vaatavad vastu enam-vähem üksteise kõrval seisvad Loosalu, Palasi, Aela, Virika ja palju teised rabad ja sookaitsealad. Kõikidesse rabadesse laudteed nagunii ehitada ei jõua. Kummaline on, et värskelt valendav laudade rida sunnib pilku vaid teerajal hoidma. Ümbritsev kipub kõndijale jääma nagu teisejärguliseks, taustaks.

Kunagises Sojuzmultfilmi joonisfilmis ?Pingviinipoeg Lolo seiklused? istuvad pingviinid Lolo ja Pepe merel hulpiva jäätüki serval ja vette vaadates ütleb Lolo: ?Tead, meri on igasugust sööki täis?? Eestimaa metsadega on sama lugu, nälga siin ei jää. Kõhu peaks täis saama ka siis, kui lähima linnakese 24 h avatud pood on oma äritegevuse ajutiselt katkestanud. Süüa ei maksa muidugi kõike. Uni võib liiga pikaks venida.

Nädalapäevad tagasi võtsin ette teekonna Raplamaale Paluküla mägede servas laiuvasse Loosalu rabasse. Eesmärgiks samanimeline rabajärv. Kevadel olin juba korra üritanud järve äärde pääseda, kuid veerohke laugastik nurjas selle katse. Seekord valisin kindluse mõttes Paluküla Reevimäelt algava matkaraja. Samal päeval toimusid seal ka maastikurataste võistukihutamised. Üllatuseks ei kohanud ma ühtegi viita, vaid hea õnne peale leidsin rabaserva viiva teeotsa. Pidev ämblikuvõrkudesse takerdumine ja vaid loomajäljed mudastel rajalõikudel reetsid, et ilmselt polnud seda teed juba päevi käidud.

Üks tuttav, kes töötab linnas, aga elab sellest pisut kaugemal, arvas suvel, et mis sinna koju ikka pärast tööpäeva lõppu kihutada, pere nagunii suvekodus. Sõitis natuke linnast välja, leidis vana küüni, võttis magamiskoti ja öömaja oligi olemas. Hommikul ärgates avastas ta, et polnud küüni ainus kostiline. Öökull oli öösel sama ulualust kasutanud ja osa saagist heintele jätnud.

Seenele on alati parem ise sõita kui oodata, et teised saadavad. Seetõttu pakkisin naise, lapsed ja korvid autosse ja sõitsin sinna, kus tundus, et seeni peaks olema.

Oli ka. Igasuguseid. Värvilisi ja igavaid. Suuri ja väikeseid. Rõõm oli suur, kui esimest seent okaste all märkasin. Kutsusin kõik metsa alt kokku ja pidasin kiirloengu. Seda ei sööda, see seen on kärbse oma. Kuigi kõik kinnitasid takka, et jah, teame, tundsin ennast päris hästi. ?Minusugune mees metsas hätta ei jää,? oleks ma peaaegu endale kiituseks öelnud. Aga ei jõudnud, sest enne kõlas küsimus, et mis seen see on. Kuna see ei olnud ilmselgelt kärbsele kuuluv seen, siis jäin hätta. Ära korjata soovitasin, süüa ei lubanud. Teadmised said otsa.

Et teiega armsal kodumaal rännates sama ei juhtuks, siis väikene valik meie metsas kasvavatest seentest. Et tõesti ei oleks ainult üks, mille ära tunned.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:27
Otsi:

Ava täpsem otsing