?oti klubi neljas ekspeditsioon ?otimaale

Eesti suurimal ja vanimal klubil ? ?oti klubil ? on saanud heaks traditsiooniks teatud aja tagant oma esindus ?otimaale saata. Seekordne sõit ?otimaale sai teoks augustikuu lõpul. Seltskonda ühendas soov täiendada oma teadmisi Briti saarte kultuuriloost ning tuletada taas kord meelde viskitootmise etapid.

Hoolimata ?otimaale omast külma ja vihmast ilma ennustanud ilmatarkadele ootas reisiseltskonda Edinburghis lennukist maha astudes kena päikeseline hilissuvine ennelõuna. Päike püsis eestlaste truu kaaslasena reisi eelviimase päevani, kui ilmaennustajad lõpuks oma sõna maksma panid.

Rohkem kui tuhandekilomeetrise bussiretke esimeseks sihiks sai Stirlingi loss. Seda vulkaanilise päritoluga kaljurünka otsas asetsevat suurepärast ehitist on nimetatud hiiglaslikuks prossiks, mis hoiab koos Highlandi ja Lowlandi. Stirlingi loss on ?oti ajaloos mänginud domineerivat rolli juba 12. sajandist alates ning on tänapäeval üks parimatest renessansiaegsetest arhitektuurinäidetest ?otimaal. Stirling on ka koht, kus on väärikalt jäädvustatud ?oti rahvuskangelaste William Wallace?i ja Robert Bruce?i mälestus.

Sõit jätkus Inverary linnakese poole mööda Briti saarte suurima mageveejärve Loch (tõlkes: järv) Lomondi kallast. ?otlaste arvates peaks järv maailmas üks kuulsamaid olema, sest miks muidu on sellest nii palju laule ja luuletusi loodud. Lisaks kaunile loodusele on Inverary loss selle piirkonna kahtlemata suurimaid vaatamisväärsusi. Loss on külastajatele avatud vaid loetud tundidel ning osaliselt, sest majaperemees, mõjuvõimsa Campbellite klanni pea, Argylli hertsog MacCailen Mor XIII (sündinud 1968) on jätnud endale vabaduse vahel ka külastajateta olla. Muljetavaldav oli lossi relvahall, kus 21 meetri kõrgustel seintel olid eksponeeritud sajanditevanused piigid, hellebardid ja musketid ? Campbelli klanni hinnalised reliikviad.

Ekspeditsioon jätkus looduses Loch Nessi külastusega. Hoolimata klubirahva valvsusest jäi sajandeid püsinud müsteerium lahendamata ka seekord. Ei tea, kas süüdi oli viski vähene mekkimine või oli koletis Kaledoonia kanali kaudu juba ammu parematele jahimaadele suundunud, igal juhul jäid loodetud grupipildid tegemata. Loch Nessi kaldal asuv Urquharti loss, mis oli omal ajal üks suurimaid kogu riigis, kuid tänaseks rohkem kui kaks sajandit varemetes püsinud, reklaamib end muu seas ka kui ideaalset kohta pulmade korraldamiseks.

Viskitootmist tuletati meile meelde Cardhu viskitehases. See ainuke viskitehas, mille on loonud naisterahvas (1824), asub Speyside?is, oma edu saladuse ? mägedest tuleva jääkülma värske allikavee vahetus läheduses. Tänaseni muutumatuna püsinud destilleerimisprotsess ja vähemalt kaksteist aastat laagerdumist vanades tammevaatides on Cardhu viski teinud kuulsaks kui kerge, delikaatse ning isuäratava aroomiga eluvee, milles on aimata kerget suitsu ning mis sobib hästi kokku desserdiga.

Ja viimaks ? ?otimaa ajalooline pealinn Edinburgh, linn, mis on kontrastidest tulvil. Keskaegsete hoonete kõrvale on ehitatud ülimodernseid suurehitisi, mille puhul polegi lihtne otsustada, kas on see nüüd õnnestunud või läbikukkunud arhitektuuriline ilu.

August on Edinburghis festivalikuu, mille raames toimub loendamatul hulgal teatrietendusi, näitusi, kontserte ja palju muud.

Kuulsale sõjaväeparaadile Military Tattoo, mis seekord toimus 55ndat korda, varakult piletid muretsenud eestlasi tabas siiras üllatus, kui kavalehte uurides selgus, et kõrvuti ?oti kuninglike torupilli- ja trummiorkestrite, Hiina sõjaväe ja Lõuna-Aafrika mereväe orkestri ning Indiast pärit tantsutrupiga tulevad areenile ka klubi Piruett iluvõimlejad Eestist. Eestlased esitasid oma võimlemiskava ?Gladiaator? suurepäraselt, taustaks Edinburghi kindluse valgustatud siluett. Ja mitme tuhande pealises publikus ei tekkinud kordagi meile nii tuttavat küsimust: kes või kus on Eesti.

Autor: Kersti Tänavsuu