Tervikliku elukeskkonna poole

Eesti Arhitektide Liidu esimees Margit Mutso ütleb, et suuri protsesse ei saa juhtida üksik arhitekt, rääkimata kinnisvaraärimehest, kes vastavalt äriplaanile elamupiirkonna visiooni loob. Eesti vajab riigi tasemel regulatsiooni või juhiseid, nagu seda mujal tehakse. Teatud printsiibid peavad olema paika pandud ja küsimusega, missugune on parim mudel elukeskkonnaks, tuleks tegelda pidevalt. ?See, nagu meil on kombeks ? rikkad siia, vaesed sinna, noored ühele ja vanad teisele poole ? on mujal Euroopas täielikult out,? kinnitab Mutso.

Positiivse nähtusena elamuehituses märgib Mutso kõikvõimalikke eluasemelaenude andmist. Samas puudub aga riigi suunav mõju elamuehituse arendamisel.

?Igal juhul peaksid olema paigas kindlad suundumused, prioriteedid. Planeeringute tellijad peaksid olema kohalikud omavalitsused, kes peaksid jälgima ka nende täitmist,? sedastab arhitektide liidu juht. ?On tavaline, et magusas piirkonnas, linna keskel, ehitatakse krunt maksimaalse kõrgusega maksimaalselt täis, kuid elukvaliteet samal ajal väheneb. Seal pole kohta, kus vanaema saaks istuda, kus lapsed rattaga sõita, kus liivakast panna, kus vaipu kloppida, kus koeraga väljas käia. Näiteks Tallinna kesklinnas on võimatu leida kodu lastega perele.?

?Ideaalis algab tervikliku elukeskkonna planeerimine kogu piirkonna üldplaneeringust, kus on juba määratud lasteaiad, koolid, mänguplatsid, koerte jooksutamise paigad, kohad, kus on rohelus, kus asfalt ja autod,? selgitab Mutso. Kui suurem piirkond on ära planeeritud, siis minnakse detailsemaks ning määratletakse uus tekkiv keskkond kuni hoonete arhitektuursete põhijoonteni välja. See tähendabki, et detailplaneeringu tegija peab olema väga kompetentne, ta ei saa olla suvaline maamõõtja, tal peab olema professionaalne nägemus, märgib Margit Mutso.

Uuemate planeeringute heade näidetena nimetab ta mitmekesist Karukella kodu, aga ka Aaviku elurajooni, kus on mõeldud üldkasutatava maa ja haljastuse peale. Niisugustes asumites hoiavad inimesed kokku ja hoolivad ümbrusest. Negatiivse küljena nimetab arhitekt aga Aaviku rajoonis mitmekesisuse puudumist ? elamutüübid on kõik ühetaolised, mis tähendab ka ühetaolisust elanikkonna osas.

Euroopas tegelevad elukeskkonnaga riigi tasandil mitmed institutsioonid, Eestis on paraku kogu arendus eraettevõtjate kätes, kes teevad just seda, mis sobib kõige kiiremini müügiks.

Arhitektide liidu juhi meelest on arhitektuuriliselt üks positiivsemaid näiteid hästiplaneeritud eramuansamblist Vabaõhukooli tee majade grupp Tallinnas, mille planeeringus on arhitektid Künnapu ja Padrik väga palju asju eelnevalt määratlenud. Ilma eestlastele sageli nii omaste kõrgete vaheaedadeta on rajatud ansambel, mis soodustab kindlasti kommuuni teket, oma küla tunnet. ?Tulemus on hea. See on kõige terviklikum väikeelamute grupp Eestis,? on Margit Mutso, arhitektide liidu juht, veendunud.

Kvissentali elurajooni detailplaneeringuga jagati kogu ala kolmeks tsooniks. Jõeäärne maa-ala on kõige moodsama arhitektuuriga, vastu maanteed konservatiivset arhitektuuri lubav osa ja vahepeale jääv maa-ala on vahepealne igas mõttes. Nii taheti rahuldada ostjaskonna eri maitseid ja säilitada osade terviklik üldilme. Lambad terved, hundid söönud. Et asi ei ole nii lihtne, tajusin Kapteni tänavale projekteeritud kahe maja ja ühtlasi ka kogu tänava ehitamist jälgides.

Linn kui inimese poolt loodu ei tohi sarnaneda loodusega, vaid peab sellele vastanduma. Radikaalne ?sirge ja täisnurga? esteetika ei hooli kontekstist ega naabritest. See tektooniline printsiip on põhimõtteliselt orienteeritud vastandamisele. Nii loodusele ? Emajõgi, kui ülalpool rajatavatele traditsiooniliste elamutele.

Pärnu oma kolmekümnendate aastate suvitusarhitektuuriga on neofunktsionalistliku arhitektuuri jaoks parim koht. Kuus valget villat moodustavad ühtse vaiphoonestusega ansambli, elamud paiknevad nende suurust arvestades (200?500 m²) tihedalt. Fungi fluidumit annavad edasi valge liigendatud vorm, heledate seinte kontrastid metallpiirete ja ehedate betoonpindadega, avar ja voolav korruseid ühendav avatud ruum, kõrgemate ja madalamate mahtude tunnetuslik rütm, pindadelt peegelduva valguse intensiivsus.

Avarad päikesepoolsed terrassid on mõeldud hommikukohviks või õhtuseks lehelugemiseks, pöetud muru ja elupuuhekid loovad sideme rannapargiga.