Elus võib kõike juhtuda

Üheks minu esimeseks ülesandeks Tallinna Kaubamajja tööle minekul oli ettevõtte vara kindlustamine.

Mulle avaldas sügavat muljet nõudlikkus ja tähelepanu, mida ettevõtte omanikud oma investeeringu kindlustamiseks üles näitasid.

Ei mäleta, kas kindlustuskatet varale sellel ajahetkel ei olnud või oli see kohe lõppemas, igatahes tuli Kaubamaja juhtkonnal kiiresti sõlmida ajutine kindlustusleping. Lühiajalise kindlustuse läbirääkimised peeti kiiresti, ainult kõige lugupeetumate kindlustusfirmadega, ning hinnatingimuste üle pikalt ei vaieldud.

Tähtis oli saavutada kindlustuskate ? iga tund läbirääkimiste venimist võis tähendada kogu materiaalse vara kaotamist.

Olnule tagantjärele mõeldes pean siiski tunnistama, et sellel ajamomendil ei mõistnud ma lõpuni, mis ühe ettevõtte varaga võib hetkega juhtuda.

11. septembril 2001 juhtus see, mida ei saanud juhtuda. Hommikul, väikese vahega ? kell 8.46 ja 9.03 ? lendasid kaks kaaperdatud Boeing 767-t New Yorgi sõsarpilvelõhkujatesse.

Lennukite pardal olnud 90 000 liitrit kütust oli piisav, et terroristid saavutaksid oma eesmärgi ? tornid süttisid ja varisesid kokku, haarates kaasa naabermaju ja mattes enda alla tuhandeid inimesi, hulgaliselt andmebaase ja varukoopiaid andmebaasidest.

Kümnete, sadade võib-olla tuhandete firmade vara muutus hetkega olematuks. Ja kahjuks mitte ainult materiaalne vara.

Katastroofijärgsetest ülevaadetest võisime lugeda suurtest rahvusvahelistest korporatsioonidest, kelle peakontori töötajatest märkimisväärne osa oli katastroofis paraku surma saanud.

Ühel juhatuse koosolekul tutvustas Kaubamaja turvaspetsialist juhtkonnale turvakontseptsiooni, mille üks osa puudutas juhatuse jätkusuutlikkust. Idee oli lihtne ? liigse riski vältimiseks ei tohi juhatuse liikmed koos reisida.

Kui vaja lennata, siis palun ? aga erinevates lennukites. Kui autoga sõita, siis palun ? aga erinevates autodes. Kõik selleks, et vältida kogu tippjuhtkonna üheaegset hukku.

Antud teema oli meil juhatuses teinekord jutuks. Viskasime eraldi reisimise üle rohkem nalja, kui seda tõsiselt võtsime. Kuid tagantjärele tundub mulle, et võimalust kaotada korraga kogu ettevõtte tippjuhtkond ma endale selgelt ei teadvustanud.

28. septembri öisel ja tormisel Läänemerel juhtus see, mida ei saanud juhtuda ? põhja läks meie riigi nime kandev parvlaev, pardal 852 reisijat ja meeskonnaliiget.

Sellel ööl oli Estonia pardal oma ametiühingu konverentsi pidamas ka 68 Stockholmi politseijaoskonna töötajat. Viis neist suutis katastroofist eluga välja tulla. Üks tsiviilisikust politseijaoskonna töötaja kirjeldas hiljem olukorda nii: ?Korraga oleks nagu kogu generatsioon kadunud. Lõputu vaikus valitseb kõikjal ? koridorides, sööklas??

Kas küsijat oleks mõistetud või oleks teda peetud veidi omapäraseks tülinorijaks? Pole ju võimalik ennast elus kõikide riskide vastu kindlustada. Ning uskuda võimalust, et WTC kaksiktornid varisevad või Estonia upub, on võimatu. Samas ? valides oma kontori asukohaks terroristidele vähem huvipakkuva hoone ja konverentsi korraldamiseks stabiilsema pinna, ei kaota me tulemustes, küll aga võidame turvalisuses.

Oma igapäevaotsustes peame rohkem mõtlema ohtude ja nende võimalike tagajärgede peale isegi siis, kui risk tundub olematu. Seda tehes ei riskiks me pärast klaasi ?ampust või pudelit õlut istuda autorooli, võtta peale kogu oma pere ja alustada kiirust ületades koduteed. q

Autor: Urmo Vallner