Saastevaba energia - unistus

Kui XIX sajandil oleksid inimesed mõistnud tõrjuda tööstuslikku revolutsiooni, kui nende ellu ei oleks tulnud vabrikud, rongid, au-tod, lennukid ja tagatipuks meeletu energianälg, oi, mis paradiis oleks meie maailm praegu. Loodus jäänuks rikkumata, õhk saastamata, vesi reostamata. Ja ilmgi ei käituks nii isemeelselt ning hävituslikult.

Et inimene on loodusega, oma elukeskkonnaga, jõhkralt ümber käinud, ei ole kellelegi uudis. Samas tundub paras annus suurustlemist olevat enesesüüdistustes, et viimaste sajandite inimtegevus on kliima tuksi keeranud või keeramas. Kliima drastilised muutused, nagu ka suuremad-väiksemad looduskatastroofid, on sama vanad kui planeet Maa. Külma- ja soojaperioodid vahelduvad pidevalt. Alles mõ-niteist tuhat aastat tagasi lasus tänapäeva Eestimaa peal hiiglaslik jääkilp ja Saharas kasvasid metsad.

Heitgaaside õhkupaiskamine saastab atmosfääri ja rikub selle ülemiste kihtide tasakaalu. Siiski ei tea me, kas kasvuhooneefekt pidurdab tsüklilist jahenemist või ohustab meid järsu soojenemisega.

Põlemine saastab, ükskõik, kas põletame taastuvaid või taastumatuid loodusvarasid. Osa neist kahjustavad keskkonda vähem (näiteks maagaas), osa rohkem (näiteks kivisüsi, põlevkivi). Üldiselt peetakse taastuva ressursi kasutamist loodussõbralikumaks. Ent viimasel ajal on avaldatud kahtlust, kas näiteks biokütus, mille tootmiseks on olulisel määral kulunud fossiilide põletamise energiat, säästab ikka keskkonda. Kiiroksüdatsiooni vältiv alternatiivne energia (tekitajaks langev vesi, tuul, vahetult päike, maasoojus) oleks kahtlemata hea lahendus. Veel parem, kui taskukohaseks ning üldkasutatavaks muutuks vesinikuenergeetika.

Igal juhul vabaneks inimkond tõsisest koormast, kindlasti ka süütundest, kui ta mõistaks oma energianälga rahuldada tossuvabalt. Mõelge vaid: me saadaksime kõik nafta?eigid ja -bojaarid pikalt, inimeste argielu ei mõjutaks enam maagaasi kuupmeetri ega kivisöe tonni hind, Põhja-Eesti jääks üles sonkimata ja CO2 ei ohustaks atmosfääri tundlikku tasakaalu. Kunas võiksime teha täispöörde ja minna üle puhta ning odava energia tootmisele? Mina ei tea, seda tea ka asjaga tegelevad kõige targemad pead. Juttu, et kohe-kohe saabub murrang, on olnud aastakümneid. Paraku peame edasi elama selles vanas ajas, kus lõviosa igapäevaselt pruugitavat energiat reostab keskkonda kas otse või kaudselt.

Meid kutsutakse arukusele. Inimesed, muutke oma käi-tumis- ja tarbimisharjumusi. Loobuge ohtlikust kasvuideoloogiast, mis on suunatud ainelise heaolu pidevale parendamisele, seega suurenevale raiskamisele, elumugavuste laiendamisele ja naudingute klaperjahile.

Energiakulutus langeks märgatavalt, kui inimene lepiks vähemaga. Jah, kui ainult lepiks. Rohelised tabaksid naelapead, kui neil oleks hoiatuste ja manitsuste kõrval pakkuda ka tegelikkuses realiseeritavaid lahendusi. Inimene ei muutu säästlikumaks ja loodust hoidvamaks, kui võtame talt auto ja anname vastu jalgratta, kui paneme põlevkiviga köetavad Narva jõujaamad seisma ja hakkame rangete jaotuskavade järgi kasutama ainult seda elektrit, mis genereeritud tuulest, veest ja katla alla aetud hundinuiadest.

Kui energeetikas ootabki inimkonda ees helge tulevik, siis on see tulevik alles silmapiiri taga. Variantide valik on piiratud nii Eestis kui ka mujal. Lauskeelamine ei ole kunagi arukaks osutunud. Siingi ei tule me toime talutavate kompromissideta. Soojusenergia tootmisega peab kaasnema põletatava (meil põlevkivi) kütteväärtuse tõstmine, vältimatute heitmete hulka vähendamine, alternatiivenergia võimaluste arendamine. Aga eks seda meil tehtagi, ja ehkki soovida tahaks enamat, on edasiminek kümne või kahekümne aasta tagusega võrreldes märgatav.

Ennäe mul asja, teatavad mõned meie hulgast ja hakkavad üles lugema tegelikke ning väljamõeldud põhjuseid, miks praegune elektritootmine on Eestile kahjulik. Loomulikult ei ole võimalus hoolitseda ise oma energiavajaduse eest odav lõbu. Samas häirib mind ja kindlasti ka paljusid teisi see küüniline kergemeelsus, millega pisendatakse meie vaieldamatut eelist. Tänapäeva heitlikus ja kasuahnes maailmas on energeetiline suveräänsus korvamatu väärtus.

Kaunis on unistada odavast saastevabast energiast. Kahjuks jääb see praegu veel tulevikumuusikaks. Praegu saame ennast vee peal hoida vastastikuste järeleandmiste najal.

Autor: Enn Soosaar