Jukos on kaart Venemaa suures poliitilises mängus

Mart Helme 28. september 2004, 00:00

Hiljutine teade, et Vene naftakompanii Jukos katkestab raudteed pidi toimuvad naftatarned Hiinasse, on märksa laiema tagapõhjaga, kui esimesel silmapilgul tundub. Selgituseks antud kommentaar, et tarned katkevad, kuna Jukose käibevahendid on arestitud, pole paikapidav. Tegelikult on Jukos taas saanud kaardiks suures majanduspoliitilises mängus, mis puudutab otseselt ka Eestit.

Olen rõhutanud, et Venemaal on kõik, ükspuha kui monetaristlikult me ka vaadata ei püüaks, eelkõige seotud poliitikaga. Nii ka antud juhul. Kuigi formaalselt veel iseseisev kompanii, määratakse kõik Jukoses ja Jukose ümber toimuv juba Kremli poolt. Nii pole ka naftatarnete katkestamine Hiinasse mitte niivõrd seotud käibevahendite puuduse kui suure poliitikaga.

Nimelt on juba mõnda aega päevakorral naftajuhtme ehitamine Siberist itta. Juhtme ehitamise plaan on tagajalgadele ajanud kaks Venemaa naabrit, Aasia hiiglased Jaapani ja Hiina. Sõltuvad ju mõlemad valdavalt imporditavatest energiakandjateks.

Ent kui Jaapani puhul on energianälg küll pidev, ent suurusjärkude poolest ometi suhteliselt stabiilne, siis kuumenemisohus majanduse ning kiiresti autostuva Hiina näol on meil tegemist maailma kõige kiiremini kasvava naftatoodete tarbijaga, kes üsna pea jääb oma tarbimismahtudelt maailmas alla veel vaid USAle. Seepärast on ka mõistetav, et Hiina vaatab Venemaa nafta kui lunastuse poole ja on sama mõistetav, et Jaapan teeb oma regionaalse liidrikoha säilitamiseks kõik endast oleneva, et helesinise toru ots Moskvast Mand?uuria asemel Ohhoota mere poole pööratakse.

Praeguseks ongi naftadiplomaatia väljal tekkinud pinge Hiina ja Jaapani vahel nende omavahelisi suhteid tõsiselt mürgitama hakanud, kuigi mõlemal pool mõistetakse muidugi suurepäraselt, et lõplik otsus langetatakse ikkagi Moskvas - ja seda lähtuvalt Venemaa huvidest ja ambitsioonidest. Venemaa huvid ja ambitsioonid on aga alati mitmekihilised. Venemaal jätkub praeguse hinnangu ja tarbimistaseme korral teadaolevaid naftavarusid umbes kahekümneks aastaks. Lähis-Ida varusid hinnatakse umbkaudu poolele sajandile. Muud maardlad (Ladina-Ameerikas, Põhja-Euroopas, Aafrikas) ammenduvad veelgi kiiremini ja pilti oluliselt ei muuda.

See loob riikide, eriti suur- ja heaoluriikide poliitikas mõistetava pinge. Sest kui sel perioodil ei sünni alternatiivseid energiakandjaid, ähvardavad ees oodata tõsised kriisid kuni demokraatliku ühiskonnakorralduse ja heaoluriigi kokkuvarisemiseni.

Ent probleemid ei taba mitte üksnes tarbijaid, vaid ka tootjaid. On ju viimastest paljud, Venemaa sealhulgas, oma majanduse suuresti üles ehitanud just energiakandjate tootmisest saadavatele tuludele. Oleks naiivne arvata, et Venemaal seda ei teata. Niisamuti oleks naiivne arvata, et Venemaa globaalse energianälja suurenemisest poliitilist kasu ei lõika. Naftajuhtme ehitamine itta on just üks seesuguse kasu lõikamise võimalus.

Kui siiani on Venemaa toormemüügi puhul sõltunud eelkõige läänest, peamiselt Euroopa Liidust, siis torujuhtme ehitamine itta, minu veendumuse kohaselt just Hiinasse, annab Venemaale võimsa relva poliitilisteks manipulatsioonideks. Loomulikult pole jutt sellest, et Moskva võiks ühel päeval Euroopasse suunduvad naftakraanid lihtsalt kinni keerata.

Küll aga saab Venemaa Hiina turgu tagataskus hoides mängida naftavoogude suuruse ja suundadega. Viimane, muide, puudutaks meidki. Aga ka Hiinat, mis Kaug-Idas Venemaale selga vajuda ähvardab, saab Venemaa naftasõltuvuse abil mõjutada ja vajadusel sundliitlaseks muuta. Ja seda peavad venelased kindlasti sama oluliseks kui mänguruumi suhetes Euroopa Liiduga.

Skeptikud võivad muidugi öelda, et see kõik pädeb ju vaid mõneks aastakümneks, kuni Venemaa naftakraan tilgatumaks kuivab. Kuid see pole nii. Kui Venemaal paarikümne aasta pärast ka nafta otsa saama peaks, jääb Venemaa energeetiliselt ometi hiiglaseks ning ? nii paradoksaalne kui see ka ei näi ? kasvab võib-olla hoopis veelgi suuremaks.

Nimelt on Venemaa maailma suurimate gaasivarude omanik ning nafta vähenedes kasvab viimaste tähtsus. Seega on ja jääb Venemaa energeetiliselt ülitähtsaks geopoliitiliseks tegijaks, kes, nagu öeldud, arvestab kõigi majanduslike sammude puhul ka poliitilisi kasusid. Eriti olukorras, kus sõjalise jõuga ähvardamine asendub üha enam majanduspoliitiliste manipulatsioonide ja survetega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing