Erafirmadel tasub avalikust sektorist õppida

Algatused avaliku sektori moderniseerimiseks ja toimimise parandamiseks võivad jätta mulje, et head ideed ja parimad praktikad liiguvad ainult ühesuunaliselt ? erasektorist avalikku sektorisse.

Kas avalik sektor, mida on kirjeldatud kui mahajääjat ja liigselt bürokraatlikku masinat, on peamiselt õpipoisi rollis, võttes üle ideid ja parimaid praktikaid erasektorist? Või eksisteerib siiski ka vastupidist ideede voolu?

Analüüsides viimase aja suundumusi nii Eestis kui ka välismaal, võib väita, et olukord on muutumas.

Pärast Enroni skandaali USAs vastu võetud Sarbanes-Oxley regulatsioon on hakanud tugevalt mõjutama ettevõtete suhtumist sellistesse teemadesse nagu ettevõtte valitsemine, osapoolte sõltumatus, siseauditi funktsiooni ning üldise riskijuhtimise kultuuri ja praktika rakendamine. Eriti just kahes viimases punktis on avalik sektor suutnud olla teenäitajaks eraettevõtetele.

Riskide juhtimise tähtsus tõusis Eesti avalikus sektoris peamiselt eelstruktuurifondide (Phare, ISPA, SAPARD) rakendamise kaudu. Siseauditi funktsiooni rakendamine muudeti riiklikes institutsioonides kohustuslikuks seadusega. Kui vaadelda Eesti erasektorit samades aspektides, siis on näha, et riskide juhtimine ja siseaudit on teemaks vähestes organisatsioonides.

Muidugi ei tasu avaliku sektori asutustel loorberitele puhkama jääda ? üks asi on kvantiteet, teine aga kvaliteet. Enne, kui riigisektori siseaudiitorid ei oma pikaajalist ja mitmekesist kogemust, ei saa rääkida piisavast kvaliteedist oma tööde tegemisel. Samas on enamikul Eesti eraettevõtetel veelgi pikem tee saavutamaks n-ö hea praktika staatus sisemiste kontrollisüsteemide loomisel ja nende igapäevasel kasutamisel. Kuivõrd suurt mõju hakkab siin avaldama eelpool mainitud Sarbanes-Oxley regulatsioon, on raske öelda.

Teise trendina võib välja tuua kasvava populaarsuse ettevõtte sotsiaalse vastutuse tõekspidamiste rakendamisel suurtes rahvusvahelistes kontsernides. Eetiliste kategooriatega seotud tõekspidamised, nagu võrdõiguslikkus, keskkonnakaitse, vähemuste kaitse jms, on läbi aegade olnud pigem avaliku sektori pärusmaa.

Tihti on neid tõekspidamisi seostatud avaliku sektori ebaefektiivsusega; seda eriti töökoha kaitse ja sotsiaalsete hüvede osas.

Suured rahvusvahelised firmad (nt Shell, Ericsson, McDonald?s, Novo Nordisk, The Body Shop jpt) on hakanud viimastel aastatel nii kolmanda sektori (nt Greenpeace, Amnesty International) kui ka valitsuste ja üldsuse survel neid tõekspidamisi omaks võtma.

Ettevõtted ei ürita käsitleda sotsiaalse vastutuse teemat ainult kuluaspektist, vaid üritatakse saavutada strateegiline eelis turul.

Enamiku Eesti ettevõtete jaoks pole sotsiaalse vastutuse teema veel päevakohane. Avalikus sektoris on aga suund juba võetud. Paar nädalat tagasi teatas sotsiaalministeerium ametnike koolitamisest võrdõiguslikkuse teemal.

Kolmanda näitena tasub välja tuua hankeprotsessi korraldamise. Palju on kritiseeritud riigihankeid. Samas ei ole tähele pandud selle protsessi eeliseid. Need väljenduvad peamiselt läbipaistvuse suurendamises ja eesmärgis osta parima hinna-kvaliteedi suhtega tooteid-teenuseid.

Võrreldes seda erafirmades rakendatava isiklikel kontaktidel põhineva, tihtipeale eelarvamustest mõjutatud hankeprotsessiga, on avalikul sektoril eelis.

Mitmetes erafirmades on läbipaistmatu hankeprotsessi tõttu langetatud valesid otsuseid, mis võivad mõjutada ettevõtete tulemusi ja väärtust.

Kuigi avaliku sektori asutustel on hankeprotsessi rakendamisel arenguruumi, on erafirmade potentsiaal selles osas veelgi suurem.

Autor: Rando Rannus