Stabiilsuspakt peab reforme toetama

Septembris Hollandis kohtudes tegelesid Euroopa rahandusministrid vajadusega reformida Euroopa kasvu- ja stabiilsuspakti. Kuidas panna stabiilsuspakt tööle nii, et see toetaks ELile vajalikke reforme, mitte ei takistaks neid?

Pakti põhiprobleem on praegu selles, et sel on kaks vastuolulist eesmärki: see peab ühelt poolt takistama liigset riiklike võlgade võtmist ja teisalt andma valitsustele rohkem manööverdamisruumi, et läbi viia struktuurireforme ja taastada Euroopa konkurentsivõime. Praegusel kujul stabiilsuspakt pigem takistab kui toetab reforme.

Euroopa juhid raiskavad energiat sellele, et täita rangeid eelarvelisi tingimusi, samas kui tõelised väljakutsed ? vananev elanikkond, kõrge maksukoormus ja langev konkurentsivõime ? jäävad tähelepanu alt välja.

Kui algselt oli stabiilsuspakti ülesanne kaitsta Euroopat lühinägelike valitsuste eest, siis nüüd sunnib pakt ise lühinägelikule tegutsemisele. Asi on selles, et struktuursed reformid tasuvad ennast ära pikema aja jooksul, aga lühemas perspektiivis on väga kulukad. Võtame näiteks pensionireformi, mille eesmärk on vähendada riigi rahakotil ja jooksvatel maksetel põhinevaid pensionisüsteeme ja arendada eramaksetele toetuvaid süsteeme.

Reform eeldab, et vähendatakse kohustuslikke sissemakseid riiklikku süsteemi, samas kui praegustele pensionäridele jääb neile mõeldud sissetulek. Sellise reformi tulemusel suureneb ajutiselt eelarve puudujääk ja rahaline võit saabub alles siis, kui erasüsteem võtab riigilt tasapisi kohustused üle. Kuid stabiilsuspakti praegused reeglid sellist reformi ei soodusta, sest need keelavad eelarve ajutise puudujäägi suurenemise. Et stabiilsuspakti reeglid ei takistaks struktuurireformide läbiviimist, soovitas Euroopa Komisjon majandusministrite kohtumisel lubada suuremat valikuvabadust riigieelarve koostamisel. Samuti tegi komisjon ettepaneku, et maad, millel on väiksem võlakoorem SKP suhtes, saavad suurema rahanduspoliitilise vabaduse.

Meie meelest tuleb paika panna arusaadavad ja täpselt määratletavad struktuurireformide indikaatorid ning rakendada põhimõtet, et maad, mis nende kriteeriumide järgi kiiremini edasi liiguvad, saavad suurema vabaduse eelarve koostamisel. Üks sobiv indikaator oleks riiklike pensionisüsteemide peidetud võlg ehk praeguste seadustega ette nähtud tulevaste pensionimaksete koguväärtus.

Muidugi tähendab peidetud pensionivõla arvutamine umbkaudsete eelduste tegemist. Kuid seda eeldab ka pakti praegune elluviimine ? näiteks mis puudutab seda, kuidas puudujääki mõõdetakse või valitsuse tulu määratletakse. Samuti on Euroopa Komisjon asunud panema paika ühtseid näitajaid, mis lubaksid tulevasi pensioniväljamakseid mõõta ja ELi eri riike võrrelda. Seejuures ei tule riikide võrdluses aluseks võtta pensionivõla suurust ennast, vaid seda arvu peab vaatama riigi majandusliku ja demograafilise arengu taustal.

Riikide võrdlus on oluline ka seepärast, et see harib ELi kodanikke. Uuringud näitavad, et enamik eurooplasi pole kuigi teadlikud sellest, kuidas tulu põlvkondade vahel ümber jagatakse. Paljud arvavad lausa, et nende sissemaksed suunatakse isiklikult neile mõeldud kontodele, mitte tänaste pensionäride ülevalpidamiseks.

Ametlik võrdlusmaterjal riikide peidetud pensionivõla kohta annaks inimestele parema ülevaate sellest, kuidas nende raha põlvkondade vahel ümber jagatakse. See annab omakorda valitsustele suurema toetuse reformideks, mida enam edasi lükata ei või.

Autor: Tito Boeri