Aida- ajatu lugu võimust ja armastusest

Kairo ooperimaja avamiseks tellimustööna 1870. aastal loodud Verdi maailmakuulsat ooperit "Aida" on Estonias varem lavastatud kolmel korral - 1923., 1932. ja viimati 1965. aastal. Esmakordselt on vaatajal võimalus näha seda kuulsat ajaloolist draamat hiiglaslikul laval täies hiilguses Malmöst toodud massiivsete dekoratsioonide ja egiptusepäraste kostüümidega, esindusliku solistide koosseisu, suure koori, tantsutrupi ja orkestriga, kusjuures lisaorkestrid on veel lava peal ja lava taga.

Marianne Mörckile on see neljas kord "Aidat" lavastada. Esimese "Aida" tegi ta Põhjamaade suurimal laval Malmös. Onistari tennisekeskuses on aga veel suurem lava - suurim, kus ta iial ooperit lavastanud. Lavastaja räägib vaimustusega palju ruumi võtvatest liikumistest, vaatemängulistest stseenidest eksootiliste tantsude ja rituaalidega ja võimsatest tegelashulkadest laval. Just nõnda suurelt peabki "Aidat" lavastama.

""Aida" on väga hea draama isegi siis, kui muusika kõrvale jätta," ütleb Mörck. "Veel parem aga koos Verdi hiilgava muusika ja andekate inimestega Onistaris." Lavastaja lisab, et ta peaks ehk olema esietenduse eel närvis, kuid on hoopis õnnelik, kuna tööõhkkond on olnud suurepärane, inimesed sõbralikud ja abivalmid ning igaüks soovib anda oma parima. Selles soovis on oma osa lavastajal endal, kes energiast laetuna kiires ja produktiivses töös lauljaid innustanud ja liikuma pannud. Endise lauljana, juhtiva solistina muusikateatri kõigis Eanreis, tunneb ta väga hästi nii solisti kui ka koorilaulja hingeelu.

Dirigent Arvo Volmer ütleb, et nõnda paindliku ja selge nägemusega lavastajaga on lihtne ja hea koostööd teha. Lavastuse sünniprotsess, nüansside ja värvide leidmine on temagi jaoks ooperikunsti põnevaim külg. Ja muidugi muusika ise - ooperimuusika vägevamaid partituure kauneimate aariate, põnevate duettide, kuulsa võidumarsi muusikaga teise vaatuse finaalis. Dirigendi sõnul on solistide koosseisud kõrgeklassilised ning solistid äärmiselt erinevad: "Aida osas unikaalse häälega Marinski teatri sopran Marina kagutA ja kuulus Ameerika sopran Cynthia Makris, kes kõlab hoopis teistmoodi. Ka Amnerised on kahest kuulsast teatrist: selles osas suurte kogemustega Marianna Tarassova Peterburi Maria Teatrist ja Angelina kvatAka Ukraina rahvusooperist. Põnev on jälgida tenoreid: ukrainlane Aleksandr Gurets on suure säraga itaalia tüüpi tenor, Roman Muravitski Suurest Teatrist aga tumedama jõulise värvi ja huvitava tämbriga laulja ning paindlik kunstnik. Kõik lauljad on suured meistrid." Noodikirja on võimalik tõlgendada erinevalt. Seepärast soovitab dirigent kuulata mõlemaid koosseise, lisaks 13. oktoobri etendust suure töö tegijate, Eesti solistide Pille Lille, Riina Airenne ja Vello Jürnaga, kes on etenduse põhja külaliste jaoks ette valmistanud. Eesti solistidest on kaastegevad veel Jassi Zahharov, Rauno Elp, Aare Saal, Leonid Savitski, Mati Palm, Heli Veskus, Nadia Kurem, Mart Madiste ja Urmas Põldma.

Nimiosatäitja ameeriklanna Cynthia Makris on lavastusest vaimustuses: "Nõnda on täiuslik viis teha "Aidat"! Väga suurejooneline, samas annab edasi inimliku loo, mis on samuti väga tähtis. Soprani jaoks on Aida üks tipprolle, väga nõudlik, dramaatiline, kaunite kõrgete nootidega. Peab tehniliselt väga heas vormis olema."

Mõlemad Amnerise osatäitjad olid Aokeeritud, saades teada, et nad peavad kunstniku soovil lavale ilmuma kiilaspäiste monstrumitena. Tenoritele teeb muret tennisehalli kõmisev akustika, kus nüansid kaotsi lähevad. Esietenduseks loodetakse aga loomuliku akustikaga spordisaal toolide ja vaipade lisamisega häälestada hea kõlaga kontserdisaaliks.

Teatri direktor Paul Himma rõõmustab suure huvi üle, mistõttu otsustati anda kaks lisaetendust (12. ja 13.oktoobril).

Armastuse ja armukadeduse, truuduse ja reetmise draamas on põnev jälgida ajaloosündmuste taustal kolme väga jõulise ja kirgliku peategelase hingelisi konflikte ja heitlusi. "Armastus pöörab kõik segamini, lennutades inimese otsekui teisele planeedile," tõdeb lavastaja Marianne Mörck. Armastuse võim jääb domineerima maise võimu üle ka kinnimüürituna ja surmas. Tähtsaimaks peabki lavastaja tuua välja draama, laulda välja kõik tunded, armastus, kartus. Lauljail pole seda kerge teha, kuna lava on nõnda hiiglaslik. Väga tähtsaks peab Mörck valgust, mis jälgib nii mõttes kui ka südames toimuvat.

Autor: Kersti Inno