Eesti kui majanduspoliitiliste ideede generaator

Sel päeval, kui ilmus ajalehe Äripäev proovinumber, oli Eesti oma esimese väljapoole piire ulatuva majanduspoliitilise ideepisiku juba laia maailma saatnud. Tõsi, tookord piirdus see kuuendikuga kogu planeedist. Seeme oli sattunud viljakasse pinnasesse, mille tulemusena kinnitati 27. novembril 1989. aastal NSV Liidu seadus Eesti, Läti ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta. Nagu paljud meist mäletavad, tekkis Isemajandava Eesti ehk IME idee nelja mehe ettepanekuna. Üks neist oli mees, kellest vähem kui kuu aja pärast saab Euroopa Komisjoni liige - Siim Kallas.

Kallasega on vähemal või suuremal (pigem ikkagi suuremal) määral seotud Eesti majanduse eduloo majanduspoliitika alustalad - liberaalne majandus, madalad maksud ja kindel kroon.

Kogu selle aja jooksul on maailma "suured ja targad vennad" püüdnud pisikest ja rumalat õpetada, kuidas peab ja kuidas on õige. See algas juba tollase Nõukogude Liidu presidendi Mihhail GorbatAoviga, kelle sõnul ei olnud isemajanduslik Eesti ülisuure väliskaubandusdefitsiidi tõttu võimalik.

Täna räägivad Euroopa Liidu suurriikide Saksamaa ja Prantsusmaa, aga ka väiksemate, Eestile lähemate konkurentide Soome ja eriti Rootsi rahandusminister, et ettevõtete nulltulumaks on ebaeetiline ning jätkusuutlikule majandusele sobimatu.

Vahepeale, 1992. aasta algusesse, mahub veel Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) soovitus loobuda rahareformist. Vaid eduka erastamise eest saame kiita, aga selle eeskujuks oli Saksamaa Treuhand.

Hoolimata välismeelitustest ning siseopositsioonist (tõsi, see on olnud suhteliselt nõrk, sest mitte kellelgi ei ole olnud ega pole tänini liberaalsele majandusmudelile tõsiseltvõetavat alternatiivi välja pakkuda) on Eesti oma ideed edukalt ellu viinud ning nüüd vaadatakse meid kas imetlusega kui Balti majandustiigrit või vihaga kui tugevat konkurenti.

Eestil on vedanud. Erinevalt naabritest pole me kõige olulisemaid majanduspoliitilisi otsuseid pidanud ümber vaatama ja pigem on teised pidanud samad otsused vastu võtma meist tunduvalt hiljem. Nii sidus Leedu liti alguses dollariga ning euroga alles 2002. aasta veebruaris. Lätlastel seisab see samma aga veel ees.

Esimestel kuudel pärast rahareformi võis tunduda, et krooni kasutuselevõtuga ei muutunud suurt midagi. Ainsaks tagajärjeks näis olevat säästude äravõtmine pensionäridelt ning elanikkonna kiire ladinaameerikalik kihistumine. Sügav majanduskriis kestis veel kaks aastat pärast rahareformi. Ka aastal 1992 mõõdeti inflatsiooni tuhandetes protsentides. Tasapisi hakkas aga liberaalne majanduspoliitika vilja kandma. Juba 1995 hakkas sisemajanduse kogutoodang kasvama, tarbijahinnaindeksit sai väljendada kahekohalise numbriga.

Krooniajaloo esimene majanduskasvu tsükkel aga päädis 12protsendilise majanduskasvuga 1997. aasta neljandas kvartalis. Börsikrahh oli selleks ajaks küll toimunud, aga majanduskasvule polnud see veel jõudnud mõju avaldada. Seega andis rahareform koos eduka erastamise ning liberaalse majandusmudeli rakendamisega tõuke, mis kestis täpselt viis ja pool aastat.

Pärast börsikrahhi ning aasta hiljem toimunud Venemaa finantskrahhi, mis viis Eesti majanduse uuesti kriisi, vajasime taas uut majanduspoliitilist ideed. Selleks sai ettevõtete investeeringute vabastamine tulumaksust.

Tulumaksuvabastus koos üha läheneva astumisega Euroopa Liitu andis Eesti majandusele sellise impulsi, et suutsime 21. sajandi esimeste aastate globaalse majanduskasvu aeglustumise Soomest ja Rootsist edukamalt üle elada. Tõsi, päris tagasilöökidest ei pääsenud meiegi. Elcoteqi vast valminud uus tootmishoone läks käiku mitu aastat hiljem, ettevõtete tootmise ületoomisi oli vaid üksikuid ja peakorteri ületoomise võimalust kasutati peamiselt kohalikele poliitikutele maksukoormuse alandamise suhtes surve avaldamiseks. Kuid peagi hakkasid meid järgima ka teised Ida-Euroopa riigid ning pärast Euroopa Liidu laienemisvooru selle aasta 1. mail muutus Kesk-ja Ida-Euroopa riikide maksukoormus Lääne-Euroopa riikide jaoks probleemiks.

Nagu 1980. aastate lõpu Nõukogude Liidus, oleme oma isepäiste majanduspoliitiliste ideede tõttu pinnuks silmas uuele liidule - seekord Euroopa Liidule. Aga Euroopa Liit on hoopis teine liit ja ka Eesti ei ole see Eesti. Nõukogude Liidu lihavabrikust on saanud täisväärtuslik Euroopa Liidu liikmesriik, mille keskpanga president hoiatab liiga kiire palgakasvu eest ning mille pealinn arutleb selle üle, kuidas välja ehitada kohalikku Manhattanit.