Eesti pangandus tegi 15 aastaga läbi tormilise arengu

Täna maksame poes pangakaardiga, kasutame kommunaalteenuste eest tasumiseks internetipanka, ostame kaupa järelmaksuga. Sularaha võtame vajadusel pangaautomaadist. Auto ostame liisinguga, elamispinna enam kui kümneaastase laenuga, mille makse on seotud Euriboriga. Kui raha jääb üle, ostame selle eest fondiosakuid või näiteks Nokia aktsiat. Praegu iseenesestmõistetavad pangateenused pole alati kättesaadavad olnud.

15 aastat tagasi tundis suurem osa inimesi pangandust Hoiukassa järgi, mis pakkus primitiivseid teenuseid - valdavalt hoiuste vastuvõttu, sularaha- ja tAekiarveldusi. Hoiukassa töövahendid olid arvelaud, paber ja pastaks.

Palgapäeval kogunes ettevõtetes kassaluugi taha järjekord. Kassapidaja andis luugi tagant sularaharublad kätte. Kauplustes maksti sularahas, kommunaalteenuste eest tasuti sularahas vastavate ettevõtete kassadesse. Vaba raha viidi hoiuraamatu peale. Hoiukassa ei pakkunud peaaegu mitte mingisuguseid laenutooteid. Esimese Äripäeva numbri ilmumise ajaks olid tekkinud kommertspangad. 1988. aastal sai esimese kommertspanga tegevusloa Nõukogude Liidus Tartu Kommertspank. Aasta hiljem oli Eestis tegevusloa saanud veel neli kommertspanka. 1990-1992 reorganiseeriti Nõukogude Liidu Riigipanga struktuurid erinevateks pankadeks.

Kommertspangad asusid kiiresti juurutama pangaoperatsioonide tegemiseks arvuteid. Telefoniühendus oli 1992. aastal veel nii vilets, et teise linna helistamisel võis ühenduse saamiseks kuluda tund aega. Ajapikku paranes side kvaliteet, pangakontorid viidi online-reEiimi. Tekkisid eeldused sularahaautomaatide ja pangakaartide, elektrooniliste arvelduste ja internetipankade tekkeks.

Pangad laiendasid kiiresti kontorivõrku, et hiljem madalat efektiivsust vaadates kontorite arvu kiiresti vähendada. Konkurents sundis panku võitlema klientide pärast. Edu saavutamiseks kopeeriti välismaiste pankade teenuseid ja leiutati uusi vastavalt klientide vajadustele. Näiteks said kliendid lasta palga kanda kontole, mille tagajärjel suri kassapidaja amet praktiliselt välja. Pangad meelitasid kliente ka Hoiukassast kõrgemate intressidega. Raha oli vähe ja inflatsioon oli 1990.-1992. aastal meeletu. Pangad finantseerisid kaasatud hoiustega oma kaubandustegevust. Nad ostsid hulgi kaupu ja müüsid neid tühjade lettidega kauplustele edasi. Pangandustegevus oli tolle aja pankadele pigem kõrvaltöö.

Suureks muudatuseks oli Eesti krooni tulek. Aastaid pärast krooni tulekut kukkus inflatsioon järsult. Pangad keskendusid pangateenuste pakkumisele, jättes kaubanduse hulgikaupmeeste pärusmaaks.