Mul on vedanud, et töötan Äripäevas

Mäletan ähmaselt aastat 1989, kui Tartu postkontor oli üle uputatud roosal paberil Äripäeva esimesest numbrist. Ei osanud aimata, et mõne aasta pärast saab minust selle väljaande peatoimetaja.

Sügis 1991. Selleaegne (ja ka tänane) uudistekorüfee Peeter Raidla teeb mulle ettepaneku kirjutada Äripäeva mõni kaastöö. Honorar oli väga hea.

Tempo oli siis erakordselt pingeline. Täna on isegi raske ette kujutada, et sa kirjutad 2 kuni 3 lugu igasse numbrisse ja lõpetada tööpäeva tihti hommikutundidel. Minu arsenalis olid toona vaid Tartu ülikoolist omandatud õrnad teadmised ajakirjandusest. Mis aga puutub toimetuse juhtimisse, rääkimata turundusest või arendamisest, siis olin ümmargune null.

Aasta hiljem teeb rootslane Hasse Olsson mulle ettepaneku juhtida Äripäeva ajakirjanduslikku poolt, palgapakkumine oli muljettekitav: 20 USA dollarit rublades ja 300 Rootsi krooni lisaks. Aastast 1993 võtan vastu pakkumise juhtida samaaegselt peatoimetamisega ka kogu kirjastust.

Toona nägi päev välja selline, et kui artiklid valmis ja leht trükikotta saadetud, istusime kolleeg Andrus Vaheri ja norralasest konsultandi Vijborn Madseniga poole ööni kontoris. Norralane õpetas meid, kuidas lehele tellijaid võita ja reklaami müüa. Erinevalt tavalisest koolitusest viisime need mõtted aga kohe ellu. Selline süntees teooriast ja praktikast, saan ma tagantjärgi öelda, oli erakordselt viljakas ärijuhtimise omandamiseks. Hiljem tulid muidugi ka süsteemsemad kursused.

Rootslaste jaoks polnud Äripäev esimestel aastatel äriprojekt, vaid rohkem nagu mõne estofiilist entusiasti humanitaarabi. Kuid nii turule kui asjaosalistele üllatuseks jõudsime esimese kasumini juba samal 1993. aastal ja oleme jõudsalt kasvanud ja edukalt majandanud kuni tänase päevani.

Äripäev hakkas ilmuma viis korda nädalas ja meile tuli tööle suur hulk võimekaid ja andekaid inimesi, kellest on tänaseks saanud ettevõtte tuumik. Andsime julgelt inimestele vastutust ja nad tegid imet. Muidugi oli ka tagasilööke, näiteks ajakiri Tulu, kuid tervikuna toimus kiire ja edukas areng. Täielikult õigustanud ettevõtmine oli venekeelse nädalehe Delovõje Vedomosti käivitamine.

Käisime Stockholmis ja Kopenhaagenis vaatamas, kuidas majanduslehte tehakse ja kui mingi idee meeldis, viisime selle ellu. Taanlaste eeskujul viisime ellu unikaalse projekti Äripäeva käsiraamatud, Taanist on pärit ka raamatuklubi idee. Kui Bonnier oli käivitanud majanduslehe Austrias, siis sealt saime impulsi telefonimüügi kasutamiseks uute tellijate leidmisel, mida hiljem järgisid kõik suuremad Eesti ajalehed.

Aastad läksid ja meie noorest meeskonnast said kogenud tegijad. Meie paarikümneliikmeline juhttuumik on ilmselt Eesti ettevõttele mittetüüpiliselt aastaid koos püsinud.

Nüüd käivad sõsarlehed Lätist ja Leedust, kes alustasid Äripäevast hiljem, juba meie juurest nõu küsimas ja ideid hankimas. Hea sõber ja kolleeg Andrus Vaher kutsuti tööle rahvusvaheliste meediaprojektide käivitajaks Bonnier gruppi. See oli pretsedent, mitte kunagi varem pole ühelegi idaeurooplasele sellist ettepanekut tehtud.

Täna on Äripäeva tellijate arv, käive ja majandustulemused paremad kui kunagi varem, mis aga ei tähenda hoopiski mitte loorberitele puhkama jäämist.

On aasta 2004, ma töötan Äripäeva peatoimetajana ja usun, et tegelikult on paremad ajad alles ees. Pole olemas teist töökohta, mis oleks ligilähedaseltki sama põnev ja väljakutsuv kui meie toimetus.