Peeter Raidla viis hetke Äripäevaga

Olin äsja läinud Rahva Hääle erikorrespondendiks. Paar aastat varem olid ETAsse jõudnud toonase Ajakirjandusmaja esimesed arvutid (mitte segi ajada PCga).

Ungari päritolu kuvarikastid olid ühendatud trükikoja hoonesse paigutatud peaarvutiga, mis võttis enda alla paarikümne ruutmeetri suuruse ruumi. Ajalehed valmisid siis veel tinalaos - toimetustest paberil laekunud lood ladus trükkal tinasse. Kui miskit parandada oli vaja, pidi töömees ühe tinatähe teisega asendama. 1988 lõpus oli alustanud ilmumist sõjajärgse Eesti esimene eraleht - Nelli Teataja. 1989. aasta septembris, kaks nädalat enne Äripäeva, ilmus esimene Eesti Ekspress.

1989. aasta suve lõpupäevil käis Hallar Lind (praegu töötab Eesti Entsüklopeedia Kirjastuses) ringi salapärase näoga, seltsiliseks Andi Raudberg (praegu oma konsultatsioonibüroos). Tol ajal oli tavaline, et Ajakirjandusmajas tundsid kõik kõiki. Nii jõudsid nad minu juurde ja andsid sisse tellimuse - vaja on kirjutada lugu mingisse roosasse lehte, mida veel olemaski ei ole (kesksuvel oli küll ilmunud prooviks tehtud Tänased Ärid) ning mille põhisisuks saab olema äri ja majandus. Kohe leppisime kokku ka tasus. See võis olla 500 rubla, ehk enamgi. Loomulikult oli jutt cash'ist, mille kättesaamisel polnud vaja kuhugi allkirja anda.

Kui ma kümmekond päeva hiljem oma trükimasina vahelt väljatõmmatud paberilehed (sponsorite leidmise raskustest pajatava "Kui palju maksab Eesti miss?") Linnule ja Raudbergile üle andsin, kadusid mehed koos Helsingi laeva peale, et sealt edasi Stockholmi sõita.

Laeval harutas Lind lahti rootslastelt saadud imetabase aparaadi, praeguste sülearvutite eelkäija, ja asus lugusid sisse toksima. Stockholmi jõudes ka tõlkima - osa lugusid pärines sealsete ajakirjanike sulest.

Uuesti nägin Lindu 9. oktoobri eelõhtul, kui ta, roosa vihmavari käes ja roosade lehtede pakk kaenlas, otse laevalt telekaamerate ette saabus. Sel hooajal juhatasin koos Tarmu Tammerkiga tollal menukat Reklaamiklubi saadet, kust jõudis tulevaste lugejateni esimene teade - Äripäev on sündinud! Juba järgmisel päeval sebisid Tallinna tänavail roosade vihmavarjude all lehepoisid.

Äripäeva trükiti Rootsis 1990. aasta alguseni, sealt alates Eestis. Sinnamaani käis ka lugude hankimine analoogselt esimese numbriga - sisuliselt haltuura korras, autoriteks Ajakirjandusmajast nõusse meelitatud kirjutajad. Toimetuse ruumid asusid Toompeal toona veel räämas komandandimajas, kus praegu tegutseb piirivalveamet.

1990. aastal kutsus Lind Äripäeva peatoimetajaks Rahva Hääle majandus- ja tööstusosakonna juhataja Kaupo Pollisinski, kes viis lehe rõhu uudistelt analüüsile. Toimetus oli 1990. aasta kevadel kolinud Raua tänava majja, kuhu muretseti kaks esimest PC arvutit. Samal aastal hakkas ilmuma konkureeriv Kaubaleht. Trükikojas oli tinaladu asendunud ofsettrükiga. Minust oli saanud Rahva Hääle päevauudiste toimetuse juhataja.

Ühel septembrikuu päeval astus Raudberg minu juurde ja pakkus enneolematut tehingut: luua Äripäeva toimetuse kõrvale alternatiivgrupp, kes üllitaks veel teisegi lehe nädalas. Direktor Lind oli asjaga mõistagi kursis, kuid peatoimetaja Pollisinskil polnud sellest õrna aimugi. Põhjus oli tegelikult järjest paisunud reklaamimahus ja pead tõstvas Kaubalehes.

Kui olin taas jah-sõna andnud, meelitasin endaga kampa Rahva Häälde praktikale tulnud ja seejärel tööle jäänud Igor Rõtovi ja Andrus Vaheri, kes olid kursusevennad. Nii hakkaski Rahva Hääle toimetuse suurima kirjutuslaua taga õhtu- ja öötundidel valmima teine Äripäev. Kui põhilehes oli 16, siis meie tehtus 8 külge. Väljanägemine oli lehtedel sama, ainult et selles meie tehtus olid anonüümsed lood. Aasta lõpupoole julgesime juba nimedki alla panna.

Pollisinski polnud sellise seisuga mõistagi rahul ja kiikas Eesti Panga poole, kus vana võitluskaaslane Rahva Hääle päevilt Siim Kallas oli juhtimas Eestit krooniaega. Lind sai rootslastelt selle eksperimendi eest kõva peapesu. Jõuludeks oligi toimetus sisuliselt tühi (kirjutajatest jäi vaid tänaseni Äripäevas töötav Tõnis Arnover, kes ajas vaikselt välisuudiste rida) ning Lind ja Raudberg tulid jälle minu manu. Andsin oma jah-sõna, seda enam, et oli võimalik ülisoodsates palgatingimustes kokku leppida. Suhteliselt kopsakale rublapalgale lisas vürtsi igakuine peotäis Rootsi kroone ja suveks lubatud ametiauto. Sain nõusse ka Rõtovi ja Vaheri.

Rõtov ja Vaher olid Rahva Hääle päevil üritanud selle peatoimetajat Toomas Leitot kukutada. See ebaõnnestus, nagu ka katse haarata enda kätte Eesti suurima lehe majandustoimetuse juhtohjad. Eesti Ekspress üritas ärireklaami turule tungida kollasele paberile trükitud tarbijalehega Kulutaja.

Istusime kolmekesi Äripäeva tagatoas ning seedisime vaikselt, kuhu jõudnud olime. Uut mööblit pani kokku oma karjääri lätetele jõudnud Gunnar Kobin, hilisem Ekspress Grupi tegevjuht ja tänane kinnisvaraärimees.

Meie käsutuses oli neli arvutit, kui pearaamatupidaja ja reklaamikujundajate arvutid välja arvata. Valminud lood jõudsid kujundusarvutisse flopikettaga, sest mingit võrku polnud. Oma ajakirjanikuteed alustas üks tänaseid uudistejuhte Kadi Heinsalu, tollal keeletoimetajana.

Et päevalehtedega vähegi sammu pidada, oli vaja sagedamini ilmuma hakata. Raudbergi abiga õnnestus meil Lind kuidagi nõusse saada ning mais hakkas Äripäev ilmuma kolm korda nädalas. Ehkki rootslased viidi asjaga enne otsust kurssi, oli veel sügiselgi tunne, et neile see asi nii väga ei meeldinud. Kuigi minu teada sai just sellest maist alguse Äripäeva tänaseni kestev kasumijaht. Toimetus ei lasknud end sellest häirida, seltskond oli üksmeelne, aeg-ajalt hangiti lisatoonust teiselt korruselt, kus pesitses Remedia d?innikontor.

Et Äripäevas midagi käärib, kuulsin suvel peetud Vaheri pulmas. Rõtovil ja Vaheril oli kindel plaan direktor Lind maha võtta (peatoimetajat kui sellist siis ei olnud) ning nad töötlesid selleks väsimatu järjekindlusega Vibjorn Madsenit. Jäänud oli veel viimane lüli - ka mind kui tegevtoimetajat selle plaaniga nõusse saada. Ühel augustipäeval ütlesingi oma jah-sõna.

Linnu lahtilaskmine jäi ootama septembri alguses Budapestis viie tärni hotellis toimunud Bonnieri roosade lehtede kokkutulekut. Selle lõppedes haarati Lind erilennuga Stockholmi kaasa, kus tema asemel naases päev hiljem Vibjorn Madsen. Otsus oli tehtud: Madsenist sai ajutiselt direktor, minust peatoimetaja, Rõtovist tegevtoimetaja ja Vaherist uudistejuht.

Suve lõpul saime arenguks vajalikku värsket verd: toimetusega liitusid tänased KPMSi omanikud Margus Mets ja Erkki Peetsalu ning Tomi Saluveer. Veidi hiljem Hanno Tomberg.

Samas liikus Äripäeva sees ja ümber kiibitsenud ringkondades plaan asutada päris uus ja oma päevaleht. Panin oma värske peatoimetaja ameti maha ja läksin Hommikulehte asutama. Äripäev jäi Rõtovi ja Vaheri juhtida.

Äripäev oli 1993. aastal kolinud Tulika tänavale, kus seni eraldi seisnud arvutid ühtsesse võrku ühendati. Kaubaleht oli ilmumise lõpetanud. Nagu ka oma roosa ärilisaga Äripäevale konkurentsi pakkuda üritanud Hommikuleht. Samuti Kulutaja. Ise lahkusin Hommikulehest 1994 sügisel ning lõin käed Hans H. Luigega - jõudsin olla nii ajakirja Magneet peatoimetaja kui ka kõmulehe Post direktor. 1995 suvel läksin Tööstuspanga PR-juhiks.

Lugesin lehest, et lõpuks kavatseb ka Äripäev hakata ilmuma viis korda nädalas - vajatakse värsket tööjõudu. Et väikepankade liitmine suurpankadega oli vindunud juba kuid, läksin Rõtovi ja Vaheri jutule. Lõime käed ja nädala pärast olingi "noor" uudistereporter.

Parasjagu käis toimetuses verevahetus. Aastaid Äripäevas tooni andnud Mets, Peetsalu ja Saluveer olid lahkumas. See andis võimaluse esilekerkimiseks tänastele tooniandjatele - Raimo Ülaverele, Meelis Mandelile ja Aivar Hundimägile, kes olid Äripäevaga liitunud 1993-1994. aastal. Reporteritest säras Janek Mäggi, hilisem Ühispanga asepresident. Uudistetoimetust juhatas endiselt Hanno Tomberg.

Leht oli oma sisult süsteemsem ja mahult kopsakam. Hoogsalt arenesid börsiküljed. Toimetuse töörutiin oli oluliselt muutunud ja see hakkas meenutama konveierit. Toimetusesiseselt hakati lugusid hindama mingite arusaamatute parameetrite järgi. Seinale tekkis tabel, kus igaühe panus oli punktidena kirjas.

Roosa lehe haare aina laienes. Põhilehte hakkasid täiendama kõikvõimalikud lisad ning ajakiri Tulu. Eestikeelse Äripäeva kõrvale tekkis venekeelne Delovõje Vedomosti. Toimetuse pidev paisumine lõppes kolimisega Pärnu maantee punasesse ärimajja.

Sõnumileht võttis 1998 sügisel suuna kollase ajakirjanduse suunas, milles lõin Leito kutsel kaasa minagi uudistetoimetuse juhina. 2000 suvel toimunud Sõnumilehe ja Õhtulehe ühinemine päädis minu jaoks SL Õhtulehe erikorrespondendi ametiga. 2001 kevadel läksin Eesti Päevalehte majandustoimetust juhatama.

Pärast järjekordset luhtunud katset tõestada, et ühes korralikus päevalehes võiksid ikka iga päev olla oma majandusküljed, saatsin Igor Rõtovile elektronkirja. Tunni ajaga olin end taas roosasse lehte reporteriks müünud. Nagu öeldud, meili teel. Järgmine tööpäev oli mul juba Äripäevas.

Eesti Päevalehte, hiljem teleekraanile ja nüüdseks raadiosse kadunud Tombergi asemel juhatas nüüd uudiseid Raimo Ülavere. Varasem pisut närviline õhkkond oli asendunud enesega rahuloleva mõminaga: patsutati vastastikku õlale ja muheleti - paneme ikka vingelt küll. Minu eelmise Äripäeva-perioodi ajal toimetusega liitunud Inno Tähismaast ja Kristina Traksist olid saanud heas mõttes professionaalid. Reporterite üldine tase oli märgatavalt tõusnud ja ühtlustunud. Uudistetoimetuse sooviks sai iga päev esikaanelooga ühiskonda vapustada. Vahel harva on see ka õnnestunud.

Äripäev oli sõna otseses mõttes muutunud kontserniks, kus tööl üle 200 inimese. Neist pooli tean siiani üksnes nägupidi. Kui sedagi. Põhilehe vahele on tekkinud kõikvõimalikud lisad, mis vaevu tellijate postkasti ära mahuvad. Kasumijaht jätkub.

Samal suvel tekkis Äripäevas ainulaadne idee - kodukontor. Nii kolisin minagi oma koduse kirjutuslaua taha ning veedan seal tänaseni oma tööpäevi.