Pihlaka 15 magusat aastat

Urmas Vaino 08. oktoober 2004, 00:00

Eestis on olemas suve-, talve-, kevade-, veini- ja pärispealinn. Kuna kohalike omavalitsuste peamine ülesanne näikse Eestis olevat kaotsi kippuva identiteedi otsimine, siis julgen teha Rakvere linnavolikogule ettepaneku. Mis oleks, kui nimetaks linna Eesti tordipealinnaks? Ideed võiks kaaluda seda põhjalikumalt, et linnas tegutseb firmasid, kelle kuulsus kookide ja tortide valmistajana kajab kaugemale kui Virumaa mere- ning maised piirid.

ASi Pihlaka sünnipäevatordile on sellel aastal broneeritud koht 15 küünlale. Just niipalju aastaid tagasi alustas tööd kooperatiiv Pontsu, mis sai kohalikult leivatehaselt rendile pirukavalmistamise masina. Mõne ajapärast toodeti masinaga 10 000 moosipirukat päevas. Selliste numbrite juures ei ole enam raske ennustada, et saavutatud hoog paneb mürinal käärima ja kerkima palju julgemaid ideid ja äriplaane.

"Juhuse tõttu jäi meil käivitamata hotelliprojekt," ütleb ASi Pihlaka juhatuse esimees Arvo Saul ja muigab kavalalt vuntsi. Sest üsna viimasel hetkel selgus, et maa, mis justkui kuulus neile, oli kellegi teise jagu. Nii jäi hotell tegemata ja koogitegu jäi põhiliseks äriks. Õnnelike juhuseid on Arvo Sauli ja Pihlaka-nimelise kondiitriäri ühises minevikus teisigi. Sest kuidas veel, kui mitte juhuseks pidada seda, et 15aastase kondiitriäri tüüri hoiab peos mees, kelle tema hariduspaberid hoopis lifti elektromontööriks nimetavad.

"Masinatega saan ma hakkama," jääb Arvo tagasihoidlikuks. Hakkama saab magusafirma juht ka kookide valmistamisega.

Ning sugugi mitte enese tarbeks nähtav vaev toob firma sortimenti vahel ka mõne sellise tordi või koogi, mille autoritasud otse Arvo kaukasse peaks kuuluma. Loomulikult siis, kui oleks olemas tordiloojate autorikaitse ühing. Oma magusate kogemuste tõttu on Arvo Saul kindlasti õige mees rääkima eestlaste tordimaitsest. Viisteist aastat on teinud ilmeksimatult selgeks ühe: eestlane armastab sellist magusat, mis ei ole väga magus. "Kohupiim, rõõsk koor," loetleb Arvo lähtematerjale, millest saab just koduturu jaoks sobiva koogi. Firmajuhi jutt on magus ja vene teadlase Pavlovi kirjeldatud refleks saab uuesti minu peal proovitud. Ometi ei otsusta mees sortimendi uuendamist üksinda. "Kui kook valmis, eks me siis koos sööme," räägib Arvo ning keeldub uskumast, et keegi ülemuse tehtud kooki põhjuseta kiidaks.

Liftimontöörist koogimeister on enda teadmisi ja oskusi käinud täiendamas mitmel pool maailmas. "Sellist koogivalikut nagu Eestis Euroopa riikides ei kohta," on Arvo veendunud. "Tort ei ole ju kõige odavam, samas konkureerib ta praktiliselt kõigega, mis on natukenegi magus," seletab tootmisega hästi kursis olev mees elavalt. 15aastasele ajaloole tagasi mõeldes arvab Arvo, et üks olulisemaid hetki firma arengus oli päev, kui AS Pihlaka kirjutas alla lepingule, mis viis Rakvere toodangu Tallinnas avatud Maksimarketi letile. Täna läheb töökoja toodangust 60% hulgimüüki.

Pihlaka maja on esmaspäeva hommikul üsna rahulik. Nii kontoris kui ka küpsetussaalis suuremat sagimist ei näe. Põhjus on lihtne, kondiitritöökoda saab oma õiged töötuurid alles siis, kui nädalavahetus koitmas. Harjumusel on oma jõud ja nii näeb meistrite oskusi ka nädala esimesel päeval. Proua, kes valges kitlis töölaua taga seisab, sätib värsketele tortidele kaunistusi.

Töö käib sellise nobedusega, et minu pea esimese hooga ringi käima hakkab. Kõik liigutused on otsekui mõõdetud, õhukesed Aokolaadilehed jõuavad uskumatu täpsusega oma kohale. Justnagu sellest oleks veel vähe, hetke pärast haarab teine kondiiter riiulist kaks tordipõhjade torni ning liigub nendega töölaua poole. Esimesel hetkel mõtlen, et peaks appi tormama, sest umbes meetrised tornid kõiguvad nagu Muhu ranna männid sügiseses tormis. Hetke pärast mõistan, et nii see käibki ja otsustan kohe, et enam ei imesta millegi üle.

Mõne ajapärast rikun endale antud lubadust ometi. Istume koos Arvo Sauliga Pihlaka maja esimesel korrusel asuvasse kohvikusse ning maitseme nende meistrite kätetööd, keda hetk tagasi külastasime.

Kolm kena koogitükki laual ootamas, kiidan ennast erapoolikuks Eüriiks, sõnades, et pole suurem koogisõber. Ja kohe järgmisel hetkel imestan ma täiesti siiralt ja vaimustunult, et valitud koogid nii imekenasti maitsta võivad.

Arvo Sauli muhe olemine rääkis sellel hetkel ainult ühest - sellised hüüatused on tema kõrvadele saanud 15 aastaga üsna tavaliseks.

Mõnus kohvik, mis asub ASi Pihlaka kontoriruumide all, on hilisel hommikutunnil saginat täis. Hommikused kohvijoojad ja varajased lõunatajad naudivad hüva sööki ning mõnusat miljööd.

"Sisekujundusega on nii, et naine aitas kaasa. Põhitöö tegi sisekujundaja. Naine assisteeris," kiidab Arvo Saul pere kaasalöömist firma arendamises. Lisaks on firmas leidnud töökoha ka peretütar, kes tegeleb juriidiliste küsimustega.

Vaikse veesulina taustal sagib ostjaid, kes vaagivad otsuseid pikalt ja põhjalikult. Müüja Anne ootab rahulikult ja teab soovitada. "Väga populaarne on vahukoore-maasikatort ja muidugi meie Paradiisi tort," kiidab Anne torti riiulist välja tõstes. Anne ilme on nii selge, et küsida pole vajagi, loomulikult võtaks ta kohe rõõmuga tükikese.

Maie, kellest on just saanud vanaema, leti ette pikalt ootama ei jää. Asi pole selles, et värske vanaema kiirustaks oma kohuseid täitma, ta lihtsalt teab, mida sõpradele ja kolleegidele sellisel tähtsal päeval pakkuda. "Loomulikult ostan ma Mustikarulli," hüüab Maie üle saali. Rull olevat väga maitsev ja alati kindel valik.

Tortidest on Maie proovinud erinevaid, teistest enam meeldis Gurmee tort. Minu kinnituse peale, et see on Pihklaka kondiitri juhataja Arvo Sauli enda välja mõeldud tort, teeb Maie "Oooo" ja suured silmad. "Siis vaja veel osta," lisab enesekindlalt. Nii see ilmselt läheb ka, sest mõnusa meeleoluga kohvik on paik, kuhu Maie satub enese sõnade kohaselt üsna sageli.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:46
Otsi:

Ava täpsem otsing