Tulevaste jäätmeseaduste rangus sõltub ka Eesti ettevõtjate aktiivsusest

Artikkel

- Uudised
- Merike Lees
- 7. oktoober 2004 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tulevaste jäätmeseaduste rangus sõltub ka Eesti ettevõtjate aktiivsusest
"Kui tahate oma mõjujõudu otsustamises optimeerida, siis peate olema kohal juba enne seda, kui alustatakse seaduseettepaneku tegemist. See vajab aega ja vahendeid," ütles Taani jäätmekäitlejate lobist Brüsselis Jacques Hoffenberg Tallinnas toimunud Rahvusvahelise Jäätme Assotsiatsiooni ja Eesti Jäätmekäitlejate Liidu seminaril.
Eesti Jäätmekäitlejate Liidu esimehe Taidus Aave sõnul on ELis regulatsioone, mis kehtivad igas riigis, kuid kui lülitada need ühtsesse seadusandlusesse, võib tekkida mõne maa suhtes nii puudujääke kui ka liialdusi. Seepärast on tähtis, et eri paikkonnad oleks kaasatud üldiste aktide koostamisse.
Jäätmekäitlus on ELis hästi reguleeritud valdkond ja see on ka põhjendatud, sest jäätmete tõttu võib saada kahjustatud keskkond ning keskkonna kaudu ka inimene, möönis Aave.
Jacques Hoffenbergi sõnul on ELi seadusandlike aktide nõrkus nende ebaselged definitsioonid, isegi jäätmeid ei suudeta üheselt defineerida ja selle pärast minnakse ka kohtusse.
Samuti ei ole ELi jäätmepoliitika olnud järjekindel, järjekindlus puudub ka seadustes. Mis on ühes seaduses ühtemoodi defineeritud, on teises seaduses teistmoodi.
Nii on romusõidukite direktiivis nõuded, mis ei kata raskemetallidest komponente, mida autodes kasutatakse, ja seetõttu on eri seadused omavahel vastuolus, selgitas Hoffenberg.
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eegi sõnul on Eesti ELi jäätmehiiglane: ühe elaniku kohta tuleb 9,5 tonni jäätmeid, mis on kolm korda rohkem kui Euroopas. See ülekaal tuleb põlevkivitööstuse jäätmetest. Kui need kõrvale jätta, siis oleme ELi keskmisel tasemel.
Eestil ei ole keskkonnanõuete pehmendamise võimalusi, sest kõik on ära kasutatud põlevkivisektoris, ütles Eek liitumisläbirääkimistel saavutatud kokkulepetele viidates.
Nii läheb vedeljäätmete prügilatesse ladestamise keelustamine Eestile maksma üle 4 miljardi krooni. "See on võrreldav üle 3% Eesti SKTga. Sellist teist riiki ei ole, kus suhe SKTsse oleks sama," tõdes Eek. Samas näitab teiste maade praktika, et jäätmete kogus kasvab koos riigi majanduskasvuga.
Rahvusvaheline Jäätme Assotsiatsioon (ISWA) koondab endas 35 riigi jäätmekäitlejate organisatsioone ning enamik Euroopa Liidu riikidest on sinna haaratud. Põhiline töö käib kümnes tehnilises töögrupis, mis käsitlevad liikmesmaades olulisi teemasid, ütles ISWA peasekretariaadi liige Helena Bergman.
Bergmani sõnul kuulus ISWA kuni viimase ajani ELi seadusandlikus protsessis formaalsesse struktuuri ja võttis regulaarselt osa keskkonnakomisjoni tööst. "Nüüd oleme partner, kellele saadetakse kutse võtta osa kohtumistest ja probleemide arutamisest," lausus Bergman.
Arvestades ISWA mainet ja kaalukust, mõjub rahvuslike jäätmetöötlejate projektidele hästi, kui seal mainida ISWA nime. "Me oleme alati valmis aitama," kinnitas Bergman.
Ehkki ma olen EU struktuurides töötanud üheksa aastat, tundub ka mulle, et ma eksin vahel EU õiguslikus labürindis ära. Et mitte eksida, tuleb teada, kes on otsustajad.
Seadusandlik algatus tuleb Euroopa Komisjonist. Kuidas mõjutada komisjoni otsust? Kui teie ettepanekul ei ole sügavat mõtet, siis unustage see parem ära, te ei suuda neid mõjutada.
Komisjon vajab ja küsib infot, ta on huvitatud eri huvigruppide informatsioonist.
Teil tuleb alati olla teadlik muudatustest, mida eelnõu teksti tehakse. Väga tähtis on olla heades suhetes ametnikega, kes asjaga tegelevad. Muidugi tuleb teada, kes on komisjoni eri peadirektoraatides selle seaduse eest vastutavad inimesed.
Huvigrupid püüavad mõjutada komisjoni otsust erinevatel tasemetel, mistõttu enne ettepaneku avaldamist ELi Teatajas on sellesse tehtud väga palju muudatusi. Näiteks on komisjoni seisukoht patareide direktiivi suhtes muutunud aja jooksul 180 kraadi.
Rääkides Euroopa Parlamendist, tuleb meeles pidada, et parlamendiliikmed ei saa üksikasjalikult teie ettepanekutesse süveneda, sest need on nii erinevad.
Poliitikud, ehkki neid aitavad sekretärid ja abilised, lihtsalt ei suuda kõigesse süveneda.
Iga parlamendiliige kuulub keskmiselt kahte komisjoni, suurimas parlamendikomisjonis on näiteks 60 liiget, kuid ka komisjonides ei suudeta ettepanekutesse süüvida. Kuidas nad siis oma seisukoha leiavad? Piisab 15-20 võtmeisikust, kes võivad muuta parlamendi seisukohta.
Selle asemel, et ise seletuskirju kirjutada, võib neile lihtsalt öelda, kuidas te tahate seadust muuta. Saadik teeb selle kohta ettepaneku, vormistab selle ise ja esitab oma nimel. Aga kui te tekitate parlamendiliikmetele tööd juurde, on tõenäoline, et nad ei taha teie ettepanekuga tegeleda.
Väike nõuanne: parlamendiliikmed reisivad esmaspäeva hommikul Strasbourg'i. Kui te saadate neile e-kirja lõuna ajal, siis on see esimene nende e-postkastis, kuid kui te saadate selle enne arutelu, siis seda tõenäoliselt ei arutata.
Võrreldes parlamendiga on teist kahte institutsiooni, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu raskem mõjutada.
Liikmesriigi alalise esinduse juures on inimene, kes tegeleb keskkonnaküsimustega. Ta võtab osa ministrite nõukogu kohtumistest. Praktika näitab, et temaga on raske kohtuda.
Tuleb kindlaks teha, kes kohalikes ministeeriumides on eksperdid, kes vastutavad, kuid ka neid on raske tabada. Probleemi muudab eriti keeruliseks see, et ühelt poolt ümbritseb dokumente konfidentsiaalsus, teisalt on raske õigeid inimesi kohata.
Milliseid jäätmekäitluslahendeid on teinud Euroopa Kohus?
eid on palju. Seadused ei ole täpselt sõnastatud ja erinevad inimesed tõlgendavad neid erinevalt. Mitte ainult erinevatel majandusüksustel, vaid ka liikmesriikidel on eri tõlgendusi sama teksti kohta.
Kahel juhul mindi eelmisel aastal jäätmete põletamise pärast kohtusse.
Komisjon andis Saksamaa kohtusse, kuna põletamisprotsessi tõlgendus lahknes: Saksamaa valitsus arvas, et kui jäätmeid põletada jäätmepõletusettevõttes või spetsiaalses tehases, on tegu ka jäätmete ladestamisega; komisjon leidis, et see on taaskasutamine. Sellest, mis ta on, oleneb, kas jäätmeid võib eksportida või mitte.
Teiseks vaidlus Prantsusmaa ja Luksemburgi vahel, kus ei suudetud jäätmete ladestamise ja korduvkasutuse osas ühist tõlgendust leida. Kui komisjon arvab, et põletus on taaskasutamine, siis tuleb seadusi muuta. Kuni seda pole tehtud, on kohtuotsus lõplik ja siduv.
Hetkel kuum