Uus ekstreempuhkus - nädalaks või paariks kaitseväkke närve puhkama

Heikki Kirotar 08. oktoober 2004, 00:00

Vahel harva tuli kõnedele vastus "Ma olen nädala lõpuni kinni, kohtume hiljem!" või "Siin pole eriti levi, ma helistan siis, kui välja saan!" Asjasse mittepühendatud pelgasid, et poole Tallinna soojusvarustuse eest vastutava ning hulga ühiskondlikke ameteid pidava mehe tervis on alt vedanud või on ta sattunud liiklusõnnetusse või kuriteo ohvriks ja viibib haiglaravil.

Oma pere, lähemad sõbrad ja kolleegid teadsid, et tegelikult võttis mees nädalaks puhkuse ja läks Tallinna territoriaalkaitsepataljoni lahingkompanii reservõppekogunemisele. Sõna otseses mõttes metsa püssi laskma. Puhkus riigi kulul. Nädalaks ajaks sai temast jalaväerühma kuulipildur reamees Niinemäe.

"Laskmise ja relvadega olen kokku puutunud alates põhikoolist ja tegelen sellega jõudumööda kuni tänaseni. Suurim piiraja on vaba aja puudus. Olen Kaitseliidu laskurklubi juhatuses," räägib Toomas Niinemäe oma harrastustest. "Vene armees teeninud ei ole, selle vältimiseks läksin esimese eestikeelse grupiga Nõmme miilitsakooli. Siseministeeriumis töötades osalesin aastaid laskevõistlustel lahingrelvadest, parim tulemus oli N. Liidu siseministeeriumi meistrivõistlustel saavutatud hõbemedal kiirlaskmises KalaAnikovi automaadist ligi paarkümmend aastat tagasi."

Toomas Niinemäed on Eesti vabariigi ajal korduvalt kutsutud vabatahtlike reservohvitseride kursustele, kuid ta pole pidanud seal võimalikuks enne sõduri baaskursuse läbimist osaleda. Ja kas see pagun ongi nii oluline? Sõduriks olemine on uus kogemus, lisaks värske õhk, mõõdukas füüsiline koormus ja kolm korda päevas soe söök, mis kõige tähtsam - ei mingit närvipinget võrreldes põhitööga.

"Kõigepealt saabus kutse riigikaitsekomisjoni, seal pisteti pihku suunamine arstlikku komisjoni ja kutse kordusõppusele. Seejärel käisin arstlikus komisjonis, kus mind terveks tunnistati. Pakkisin natuke riidekraami ja isiklikke asju ning hommikul kell 8 olin Männiku lasketiiru ukse taga järjekorras," kirjeldab Niinemäe, kuidas ta kaitseväe õppustele sattus. See, et tast kuulipildur sai, oli ilmselt juhus. "Ise pole selleks midagi ette võtnud, ju vaadati, et oskan korralikult lasta." Olukord kodurindel jäi pärast kutse saamist kontrolli alla. "Esialgu abikaasa üllatus, hiljem leppis. Kuidas sa Eesti riigikaitseosakonnast tulnud kutse puhul ikka vingerdama hakkad," räägib Toomas.

Kas pole ebaloomulik hakata teiste käske täitma, kui oled ise harjunud juhtima ja vastutama?

"Käsk on vanem kui mina. Seadsin ennast vaimselt sõjalisele lainele ja polnud midagi ebaloomulikku. Muutus oli tõesti 180 kraadi. Juhid sebisid ja organiseerisid. Väga huvitav ja värskendav kogemus. Oli aega mõtelda erinevate juhtimissüsteemide toimimise ja tõhususe teemadel," räägib Iru Elektrijaama direktor. "Ülemate tegevust hindan rahuldavaks, kuigi arengumaad on veel piisavalt. Kohati tulid ülematelt ebatäpsed või vastuolulised korraldused ja vähe oli selgitavat infot, miks asju just niimoodi, aga mitte teistmoodi peab tegema."

Põlvist saadik märjas samblas lahinghargnemist harjutades ja seejärel laost kapsakaste autosse tõstes ei tekkinud Toomase sõnul tal kordagi mõtet, et lööks käega ja läheks oma mugava igapäevaelu juurde tagasi. "Sellist mõtet ei tekkinud kordagi, minu jaoks oli see liikumine tagasi aega, kui elasin Nõmme miilitsakooli kasarmus. Keskkonnavahetus mõjus positiivselt. Mulle oli õppustenädal puhkuseks. Mobiili olin sunnitud välja lülitama, sest päevakava oli tihe ja mõnes kohas polnud ka levi. Kõige pakilisemad kõned said ikkagi peetud ja asjad korda."

Kas julgeksid kordusõppust ka sõpradele puhkuseks soovitada? "Täiesti kindlasti. Nädal aega iga päeva 24 tundi looduses ja aktiivses tegevuses on ülimalt kasulik igaühe tervisele ja vaimule ning võrreldav jahilkäiguga. Ainuke vahe, et pead väljas olema iga ilmaga, kuulama loenguid, täitma käsku, ööbima telgis koos 10 mehega. Kord on karmim, lasta saab palju rohkem, ulukiliha söögiks ei pakuta ning ei tilkagi alkoholi!"

Kordusõppus ohvitseridele kestab kolm, veeblitele ja seersantidele kaks, kapralitele ning reameestele ühe nädala. Õppusel oldud aja eest makstakse palka vastavalt kaitseväe palgatabelile. Esimesed nädalad on põhiliselt õppetunnid juhtimisest, taktikast ja relvadest. Viimasel nädalal harjutatakse kompanii ühistegevust, tehakse reakoosseisule väljaõpet ning kõik lõpeb lahinglaskmiste ning taktikaharjutusega.

Reservüksusesse satutakse kahel moel. Ajateenijatest moodustatud reservüksused koostatakse kord kalendriaastas sel aastal teenistusse kutsutud meestest. Nendes üksustes on kõige nooremad mehed ja parim võimalik varustus. Mobilisatsiooni korral kasutatakse neid kõige raskemate ülesannete täitmisel üle riigi. Mõne aasta pärast langevad reservistid kuumadest üksustest välja ja nendega täiendatakse kohaliku kaitse üksusi. Territoriaalkaitse pataljonid on valdavalt kaitseliitlastest moodustatud ja nende vastutusala on väiksem piirkond. Võtmepositsioonid täidetakse ainult kaitseliitlastega ja vajadusel kutsutakse juurde mehi kuumadesse üksustesse mittekuuluvatest reservistidest. Kuna Eesti kaitsejõudude sõjaaegne koosseis on 86 000 mehelt vähenenud 16 000 meheni, siis on nii varustust kui ka relvastust piisavalt. Reservist võib tulla käed taskus kogunemispunkti ja saab kõik aluspükstest relvani. Jagatakse vanema põlvkonna Rootsi varustust. Samas ei keelata isikliku varustuse kaasavõtmist, mis paljudel kaitseliitlastel kodus olemas. Siis pääseb saabaste sissekandmise ja vormi sobitamise "mõnust".

Kaitseliitlasest reservistile antakse koduvarustus koju kaasa, järgmisele õppusele saab mees tulla juba oma varustusega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:27
Otsi:

Ava täpsem otsing