Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti ei taotlenud ainsa riigina pakenditele üleminekuaega

Marko Mehilane 14. oktoober 2004, 00:00

Kõrge õiguskultuuriga riikides peetakse enesestmõistetavaks, et seaduse vastuvõtmisele eelneb kavandatava õigusakti põhjalik regulatiivmõjude analüüs. Mõjude analüüs peab näitama, milline õiguslik regulatsioon on kõige otstarbekam ning millised majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed mõjud sellega kaasnevad. Eesti õigusloomes on laiapõhjaline õigusaktide mõjude analüüs pigem erandlik nähtus, mistõttu pole harvad juhtumid, kus n-ö europlaani täitmise korras jõustatakse õigusakte, arvestamata ühiskonna valmisolekut neid ka täita. Läbimõtlematuse ja vähese analüüsi pitserit kannavad ka sellel suvel jõustunud pakendiseadus ning kavandatud pakendiaktsiisi seaduse muudatused.

Pakendiseadusesse on peaaegu muutmata kujul üle võetud Saksamaal revolutsioonilise Verpackungsverordnung?iga (pakendimäärus) kehtestatud süsteem: ettevõtjad kohustuvad seaduses sätestatud sihtmäärades koguma ja taaskasutama nende poolt turule paisatud kaupade pakendite jäätmed. Siinjuures rakendatakse Saksa eeskujul äärmuseni viidud ?tootja vastutab? põhimõtet: kõik pakendite kogumise ja taaskasutamise kulud on jäetud täielikult ettevõtjate kanda. Nimetatud lahendus on mugav ja odav riigile, kuid sedavõrd tülikam ja kulukam ettevõtjatele.

Vaieldamatult seisab pakendiseadus õige eesmärgi eest, püüdes otsustavalt murda mõttemalli ?saame enne jõukaks ja alles pärast seda hakkame keskkonda säästma?. Kuid küsimus on selles, kas valitud vahend, täielik tootjavastutus, ning selle tormakas rakendamine (ELi pakendidirektiivi 94/62/EÜ tingimusteta ülevõtmine) on lahendus, mis ka tegelikkuses toimib. Isegi mitmed arenenud ELi liikmesriigid, nt Prantsusmaa, ei ole söandanud panna vastutust pakendijäätmete eest üksnes tootjate õlgadele ning rakendatakse jagatud vastutuse süsteemi, kus avalikul sektoril on tootjate kõrval protsessi läbiviijana ja finantseerijana kandev roll.

Eesti on ELiga värskelt liitunud riikidest ainus, kes ei taotlenud ELi pakendidirektiivile üleminekuperioodi ning nõuab ettevõtjatelt täie rangusega direktiivis sätestatud nõuet taaskasutada vähemalt 50% pakendijäätmete kogumassist.

Pakendiseaduse koostamisel aluseks võetud ülevaatlikud uuringud tõendavad, et seaduse väljatöötajatel puudus ettekujutus, kui kulukaks Eesti kogumis- ja taaskasutussüsteem võiks kujuneda ning millised on võimalused kehtestatud sihtmäärade saavutamiseks. Nii on tõenäoline, et pakendiseaduse suured ambitsioonid toimivadki üksnes paberil, nagu juhtus ka 1995. aastal vastu võetud pakendiseadusega, kuna ettevõtjad pole ilma riigi kaasosaluseta lihtsalt võimelised seda täitma. Kõrgete taaskasutamise sihtmäärade saavutamine on lähiajal võimatu kas või põhjusel, et selle esmane eeldus on elanikkonna soov ja harjumus oma pakendijäätmeid vabatahtlikult sorteerida ja koguda. Eestis see praktiliselt puudub.

Seetõttu on kohati üllatavad väljatöötatud pakendiaktsiisi seaduse muudatused, millega kavandatakse alates 1. jaanuarist 2005 kehtestada märkimisväärsed aktsiisid peaaegu kõikidele müügipakenditele. Kehtestatakse drakooniline põhimõte ? kui ettevõtja ei suuda kehtestatud taaskasutamise sihtmäärasid saavutada, rakenduvad aktsiisid. Iseenesest on aktsiiside kehtestamine kõikidele müügipakenditele valitud lahenduse puhul ilmselt vajalik, sest pakendiseaduses taaskasutamiskohustuse täitmatajätmise puhuks ette nähtud võimalik trahvisanktsioon 50 000 krooni ei ole piisav stiimul, et sundida ettevõtjaid looma kallist kogumis- ja taaskasutussüsteemi. Eeskujumaa Saksa kogemustest on kasulik teada, et sealne süsteem, nn der Grüne Punkt, osutus üle ootuste kulukaks.

Ettevõtjate poolt oma kohustuste täitmiseks asutatud taaskasutusorganisatsioon Duales System Deutschland jõudis juba oma esimese tegevusaasta lõpuks krahhi äärele ning vajas pankrotist pääsemiseks 640 miljoni Saksa margani ulatuvat rahasüsti. Omamata ettekujutust, kuidas õnnestub Eestis kogumis- ja taaskasutussüsteemi mudeli juurutamine ja kuivõrd kulukaks nimetatud süsteem ning selle ülesehitamine ettevõtjatele (loe: tarbijatele) osutub, oleks riigi poolt täiendavalt veel kõrgete aktsiisimäärade kehtestamine vastutustundetu ning täidaks eelkõige riigikassa täitmise eesmärke, varjatuna keskkonnakaitse idee taha. Põhjendatud oleks üksnes leebed diferentseeritud aktsiisimäärad, mis ei ole koormavad, kuid siiski piisavalt kõrged, et motiveerida ettevõtjaid. See võimaldaks ettevõtjatel suunata raha kuluka taaskasutussüsteemi arendamisse, selle asemel, et sihtmäärade mittesaavutamisel riigile karistava iseloomuga aktsiise tasuda.

Pakendidirektiivi kohese tingimuseta ülevõtmisega pakendiseadusesse on Eesti püüdlikult rahuldanud Euroopa Komisjoni ootused. Seaduse muutmisel võiks riik järgida ka meie ettevõtjate ja tarbijate tegelikke võimalusi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:48
Otsi:

Ava täpsem otsing