Võlgnike nimekiri peab vastama isikuandmete kaitse seadusele

Andmekaitse Inspektsiooni arengu- ja analüüsiosakonna juhataja Gina Kilumets kinnitab, et inkassofirmad peavad võlgnike nimekirjade koostamisel ja haldamisel lähtuma isikuandmete kaitse seaduses sätestatust, mis muuhulgas nõuab andmekogu kirjeldava dokumentatsiooni olemasolu.

Isikuandmete kaitse seadusele vastavalt võib andmeid peale 1. oktoobrit 2003 tekkinud kohustuste kohta avaldada ainult juhul, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Sisuliselt tähendab see, et tasumata arve kohta, mida ei kata võla avalikustamise sätet sisaldav poolte vaheline leping, ei tohi infot avaldada ilma osapoolte täiendava kokkuleppeta.

Lisaks lubab isikuandmete kaitse seadus infot võlgade kohta avaldada vaid tuvastatud isikule, kes põhjendab oma soovi seda infot saada.

Inkassofirma Intrum Justitia tegevdirektor Ivar Tammemäe sõnul tasuvad võlglased nõutud summa sageli otse võlausaldajale, kuigi viimane on võla sissenõudmiseks edasi andnud. Kui klient inkassofirmat võla likvideerimisest ei informeeri, võib võlglase nimi alusetult musta nimekirja edasi jääda. Tammemäe soovitab võlgnikel inkassofirmat mitte karta, vaid esimesel juba esimesel kontaktivõtmisel probleemi lahendamisele asuda.

Oma õiguste kaitseks võib esitada kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile poole või pöörduda kohtusse.

Iisikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 4 kohaselt on isiku kohta maksustamisega kogutud teave eraeluline, andmed isiku võlgnevuste kohta aga mitte.

On ekslik arvata, et see muudab teabe võlgnevuste kohta piiranguteta töödeldavaks ? ka sellised andmed kuuluvad vastavalt § 4 lg 1 definitsioonile isikuandmete hulka ning nende töötlemiseks on üldjuhul vaja isiku nõusolekut. Eestis on levinud praktika, kus vastava nõusoleku hangib krediidiasutus, kes väljastab kliendile laenu või muu krediiditoote. Edasi toimub andmete vahetus juba kliendi allkirjastatud lepingu tingimuste järgi. Tõsi, kui tekib kahtlus, kas alus isikuandmete kasutamiseks on piisav, eeldatakse, et nõusolekut pole antud ning selle olemasolu ja kehtivust peab tõendama andmete kasutaja.

Isikuandmete krediidiinfosse edastamist lubavate lepingute puhul on enamasti tegu tüüptingimustega, sest just krediidiasutustele on info isiku maksehäirete kohta väga oluline. Samas kasutatakse selliste andmebaaside teavet ka osa kliendi- ja krediitkaartide väljastamisel ja isegi mõne klubi liikmesuse andmise üle otsustamisel.

Kui isik tuvastab, et tema kohta avaldatud andmed ei vasta tõele, on tal võimalik pöörduda ettevõtte poole, kellele ta andis krediidiinfo esitamiseks loa, ja taotleda andmete parandamist. Isikud, kellele vastavat nõusolekut pole antud ja kellele info edastamist isik pole lubanud, ei tohiks teavet iseenesest kasutada, kuid isikuandmete kaitse seaduses oleva lünga tõttu on võimalik iga järjekordse kasutuse puhul viidata asjaolule, et tegemist on juba õiguspäraselt avalikustamiseks antud teabega, millele seadus ei kohaldu. Seetõttu on keeruline vastata ka küsimusele, kui suures ulatuses on algselt teabe avaldanud asutusel kohustus viga parandada ? kas ainult enda poolt varustatavates andmebaasides või ka viimaseid allikana kasutavates infokogumites.

Autor: Andres Palm