Vanad vaimud Estonias tagasi

?Lugu on armastusest, Estonia teatrist ja Eestist,? ütleb üks autoritest ja lavastaja Katri Kaasik-Aaslav.

Etendus toob vaatajateni pildikesi Estonia teatri ajaloost, kus tegelasteks on mitmed 20. sajandi esimese poole olulised Eesti kultuuriloo tammed. Näidend algab 1913. aastal vastses Estonia teatrimajas ja lõppeb 1924. aastal ?Juuditi? peaprooviga. ?Sellesse ajavahemikku mahub Erna Villmeri abieludraama Juhan Luigaga, Esimene maailmasõda, Eesti Vabariigi väljakuulutamine, Aino Kallase tähelend, Karl Menningu lahkumine teatrist esimeseks Eesti Vabariigi suursaadikuks Saksamaal ning Erna Villmeri ja Ants Lauteri romaani algus,? avab Rahvusooperi Estonia avalike suhete juht Kaido Padar.

Andrus Kivirähk on 2001. aasta Loomingu Raamatukogu esimeses numbris hinnanud kolleegide katset Eesti teatrisuuruste hingeelu näitemänguks kirjutada järgmiselt: ?Katri Kaasik-Aaslavi ja Vaino Vahingu näitemäng ?Teatriromanss? on tirinud aegade hämarusest eredasse rambivalgusse arsti ja avaliku elu tegelase Juhan Luiga, Estonia teatri primadonna Erna Villmeri, sama teatri näitleja Ants Lauteri, kirjanik Aino Kallase ja lavastaja Karl Menningu. Peale Lauteri, kes võlgneb oma surmajärgse tuntuse naljafilmile ?Mehed ei nuta?, mida rahva rõõmuks vähemalt kümme korda aastas televiisoris kedratakse, ei ütle need nimed väga paljudele eestlastele tänapäeval suurt midagi. Mis on kahtlemata kurb, kuna Villmer ja Luiga kui ka Menning ja Kallas vääriks enamat. Seetõttu on Katri Kaasik-Aaslavi ja Vaino Vahingu ettevõtmine igati õilis püüe hääbuvatele varjukujudele veidi liha luudele kasvatada. Paraku pole ?Teatriromanss? ilmselt siiski selline näidend, mis tavapublikule kuigivõrd korda võiks minna. Nagu ütleb tekstis Karl Menning Vilde ?Tabamata ime? kohta: ?Miski mind selle näidendi juures häirib ? tegelased räägivad liiga palju kunstist...? Ka ?Teatriromansis? ei koonerdata kunstijutuga, loetakse ette Koidula luuletusi ja etendatakse pikk stseen Tammsaare ?Juuditist?. Lisaks on mitmed pikad episoodid ? et mitte öelda terved vaatused!- lahendatud klassikalises ?Lauluisa ja kirjaneitsi? stiilis.?

Samas möönab Kivirähk, et ainet ja põnevaid tegelasi on piisavalt: Villmer, kes jätab Luiga maha Ants Lauteri pärast; Luiga ise, kellele kõik naised järgi jooksevad, teiste seas Aino Kallas: ??Teatriromansis? on stseene, mis vaimuka lavastaja käes võivad hoogsalt välja tulla. Näiteks Ants Lauterist saaks suurepärase koomilise tegelase! Esimeses stseenis veel vinniline maapoiss, kes häälemurdega võideldes primadonna Villmerile pühalikult teatrieetikast kõneleb ja abitult, ent kirglikult Altermanni Saalepi osas järgi teeb; hiljem juba silmini tähtsust täis esinäitleja- see on tore roll!?

Millises võtmes on Katri Kaasik-Aaslav näidendi lavastanud, saab teada juba täna õhtul Estonia kammersaalis. Üks on kindel: igal juhul tehakse seal ajalugu. Viimati olid Estonias sõnalavastused 1949. aastal. Ja nüüd on vanad vaimud tagasi.

?Alustasime Vaino Vahinguga näidendi kirjutamist 1998. aasta sügisel. See oli üks õnnelik juhus,? meenutab lavastaja Katri Kaasik-Aaslav. ?Vesteldes selgus, et temal oli parajasti käsil monograafia Juhan Luigast ja mina kirjutasin monograafiat Erna Villmerist. Leidsime, et nendest inimestest peab rääkima, nad olid ainulaadsed, nende saatus erakordne ja dramaatiline, selles peegeldub terve aeg ja vaim. Panime tööplaanid paika, visandasime näidendi ülesehituse ja hakkasime kirjutama.?

Ajaks, mil Katri Kaasik-Aaslav Vahingule oma töö tulemused saatis, oli ta läbi töötanud enam-vähem kõik, mis Villmeri kohta säilinud. Karin Kase poolt usaldatud kirjavahetused ning artiklid, mälestused, kirjad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist. Vahing saatis vastu Luiga märkmeid ja kirju. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatakse Villmeri ja Luiga kirjavahetusest ligi 400 kirja. Kirjutamise juures tuli appi toona veel suures poliitikas ? Riigikogus ? olnud näitleja Tõnu Tepandi. Ta mängis kirjutatud stseene läbi, kehastudes kordamööda nii Luigaks ja Villmeriks, kui ka Lauteriks, Kallaseks, Menninguks. ?Nõnda said dialoogid elulisemaks ja kogu lugu mängulisemaks,? meenutab Kaasik-Aaslav. 2001. aastal avaldas ?Teatriromansi? Loomingu Raamatukogu.