Stress annab endast märku erinevatel viisidel

Stress on elu lahutamatu koostisosa, millega toimetulek määrab suures ulatuses inimese füüsilise ja psüühilise tervise kvaliteedi.

Hiljuti avaldatud uuringute tulemused viitavad, et Eesti elanikkonna vaimne tervis on stressirohkema töökeskkonna ja kiirete ühiskondlike muutuste tõttu oluliselt halvemas seisus kui enamikus Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides. Sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringute põhjal kannatab koguni 38% Eesti elanikest stressi all, samas kui Euroopas on see protsent 28 (Postimees, 5. oktoober 2004).

Kaua oldi arvamusel, et stress on inimorganismi reaktsioon talle väljastpoolt esitatud nõudmistele, millega ta on sunnitud kohanema. Tänaseks ollakse aga seisukohal, et stressi ei põhjusta mitte üksnes inimesest väljaspool seisvad asjaolud, vaid üsna sageli on stressi põhjuseks inimese enda mõtted ning tunded. Ehk teisisõnu, stressi ei põhjusta mitte olukorrad meie ümber, vaid see, kuidas me neid enda jaoks tõlgendame.

Stressi ülesandeks on aidata inimesel kohaneda talle esitatud nõuetega, luua valmisolek tekkinud ohu ja suure koormuse tingimustes tegutsemiseks. Stressireaktsioon aitab koondada energiat, selle mõjul virgutub inimese organism leidma ressursse edukaks toimetulekuks. Alateadlikult valime kahe võimaliku käitumisviisi vahel. Nii võime reageerida kas võideldes, kui olukord tundub ähvardav, kuid takistuste ületamine on võimalik, või põgenedes, kui tundub, et ähvardusega pole võimalik toime tulla.

Need reageerimisviisid on esile kutsutud organismis toimuvate füsioloogiliste protsesside tõttu, mis saavad alguse stressori ilmnemisel. Verre paisatakse kolme tüüpi hormoone: adrenaliini, noradrenaliini ja kortisooli. Selle tagajärjel terve keha lihased pingestuvad, verevool südamesse kiireneb ja südame löögisagedus tiheneb. Samal ajal vabanevad glükoosid ja rasvhapped, mis annavad lisaenergiat ja aitavad organismil häireperioodile vastu pidada.

Stress mõjutab südame kõrval ka teiste oluliste elundite tööd. Aktiveeritakse aju vanim osa, mis viib kõrgendatud tundlikkuse seisundisse ? teravnevad nägemine, kuulmine ja teised sensoorsed protsessid, mis võimaldavad inimesel paremini tajuda keskkonda.

Kuna verevarustus on soolestikust kõrvale juhitud, aeglustub seedimine või ka peatub. Samuti ei jõua veri nahka ega jäsemetesse, mistõttu käed ja jalad muutuvad külmaks, kahvatuks või higiseks ning võivad hakata värisema. Tekib suukuivus, sest süljeeritus lakkab. Hingamine kiireneb. Pupillid laienevad ja karvad tõusevad püsti. Nii on stressireaktsioon inimesele kasulik, soodustades erinevates olukordades toimetulekut ja isegi ellujäämist.

Enamik inimesi taastub pärast ohuhetke möödumist. Keha soojeneb, suukuivus kaob, adrenaliin juhitakse lihastest välja ? nii saavutatakse tasakaal. Kui stress on emotsionaalselt soodus ja keeruline olukord ei kesta kaua ning on kontrollitav, saab organism pärast aktiivsuse perioodi taastuda ja puhata. Organismi reaktsioonid muutuvad normaalseks ja jätkub tavapärane funktsioneerimine.

Stressi ilmingud on individuaalsed. Nii võivad erinevad inimesed muutuda teadlikuks stressi olemasolust, märgates muutusi kas oma käitumises, tunnetes, mõtlemises või kehareaktsioonides.

Kuigi tavakõnepruugis anname me stressile enamasti negatiivse tähenduse, pole see tegelikult alati nii.

Positiivset stressi ehk eustressi kogetakse siis, kui nähakse enda ees olukorda, mis on väljakutset esitav ja proovile panev. Kuigi eustressi tekitav olukord nõuab organismilt samuti kohanemist ja pingutust, saabub selle möödudes rahulolu ja heaolu tunne.

Juba esimesed stressiuuringud leidsid seose mõõduka pinge ja parema soorituse vahel. Paljud juhid on kirjeldanud, et kõige paremad mõtted ja lahendused on tulnud just pingelistes olukordades. Pinge kasvades kasvab ühtlasi ka organismi vastupanuvõime, millel omakorda on positiivne mõju inimese sooritatud töö tulemustele. Seega võib lühiajaline stress meile olla kasulik ? sest mõjub väljakutsena ja ergutab tegutsema ning edasi arenema.

Ometi ei jää pidevalt kasvava stressi korral suutlikkus kasvama. Sellises olukorras organism väsib ja tulemuseks võib olla mitmete haiguste ägenemine. Stressi ürgne funktsionaalne ülesanne seisnes siiski lühiajaliste, kiiret reageeringut nõudvate stressoritega toimetulekul. Alateadlik võitle-või-põgene-reaktsioon on tõhus eelkõige piisavat füüsilist energiat nõudvate ülesannete täitmisel.

Negatiivne stress ehk distress ilmneb olukordades, mida tajutakse ähvardavate, häirivate või ärevust tekitavatena. See on seisund, milles organismile esitatud nõudmised ei ole tasakaalus tema toimetuleku võimega.

Kui inimene ei saa end taastada ja õigeaegselt puhkust või pole puhkuse kestus olnud piisav jõuvarude taastamiseks, võib distress tekitada nii vaimse kui ka füüsilise kurnatusseisundi.

Eesti juhid on stressialastel koolitustel nimetanud oma sagedamate distressi põhjustena ebapiisavat tagasisidet oma tegevusele, vähe motiveeritud alluvaid, sagedasi muudatusi või ebaselgust ettevõtte tuleviku suhtes. Spetsialistist juhiks edutatute puhul märgitakse veel raskusi uue rolli omandamisel, kahtlusi, kas endised kolleegid aktsepteerivad teda juhi rollis.

Teatud inimestele on omane kohanemisreaktsiooni sage sisselülitumine. Paljud juhid leiavad end olukorras, kus töökeskkond seab väga suuri väljakutseid ja juhi enda ootused on kõrged, mitte kõigi kaastöötajatega ei ole head kontakti ja teineteisemõistmist ning perekond on läbimas keerukaid arenguetappe. Sellistes situatsioonides pole võitle-või-põgene-reaktsioon eriti otstarbekas.

Üheltpoolt võib liiga sage kohanemisreaktsiooni käivitumine olla seotud pingelise keskkonnaga, teisalt aga sellega, kuidas olukorda enda jaoks tõlgendatakse. Pidev võistluslikkus, enda võrdlemine teistega ning vähene rahulolu saavutustega võivad olla asjaolud, mis lükkavad niigi jõuvarude piiril töötavat inimest edasi rühkima.

Sageli on probleemiks suutmatus pärast stressori mõju lõppu end häireolukorrast välja lülitada. Intensiivsed mõtted, millest tahaks mõneks ajaks distantseeruda, ei kipu nii lihtsalt taanduma.

Paljud juhid on kirjeldanud uinumisraskusi või hommikusi talumatult varajasi ärkamisi, mil mõtted keerlevad erinevate probleemide ümber ja puhkusele ning taastumisele on raske ümber lülituda.

Nii nagu stressi põhjused on inimestel erinevad, nii ei ole olemas ka ühte kõigile ja igas olukorras sobivat meetodit stressi juhtimiseks. Igaüks peaks leidma enda jaoks sobivad stressi maandamise viisid.

Alustada võiks iseenda tundmaõppimisega ? teadvustada, mis on minu stressi allikad, mida nende puhul saab muuta, mida mitte.

Võiks mõelda sellele, kas on inimesi, kellele endaga toimuvast rääkida. On täheldatud, et inimesed kalduvad paremini toime tulema stressiga siis, kui neil on sotsiaalse toetuse võrgustik ehk teisisõnu teised inimesed, kellele nad võivad toetuda. Sellised inimesed võivad pakkuda nii emotsionaalset toetust kui ka olla väljakutsete esitajateks olukorras, kus tundub, et oled ennast ammendanud.

Juhi jaoks võib peale toetuse olla oluline ka sotsiaalse reaalsuse jagamise võimalus, mis aitab enda jaoks usaldusväärsete inimeste peal peegeldada oma mõtteid ja leida kohaseimaid reageerimisviise probleemsetes olukordades.

Tööstressist rääkides on oluline peale isikliku vastutuse võtmise oma seisundi eest ka organisatsiooni tasandil algatada tegevusi, mis aitavad vähendada ülemäärast stressi ja ennetada tööalast läbipõlemist. Paljud ettevõtted toetavad selleks töötajate tervisespordi harrastusi, korraldavad praktilisi stressijuhtimisealaseid seminare jmt.

See, millist mõju stress igaühe elule saab avaldada, sõltub sellest, kuidas me stressile reageerime ? kas teda ise teadlikult juhtides või ennast tema poolt juhtida lastes. Oskusliku juhtimise korral ei pruugi stress alati olla vaenlane, vaid võib lisada meie elule positiivset energiat.

Autor: Kadri Kõiv