Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kalleim ansambel Eestis on levimuusika lipulaev 2 Quick Start

Üritusturundusfirma Toimkond juhi Triin Lume sõnul on 50 000kroonine honorar tänaste tippude puhul täiesti tavaline. Kui lihtsa ja tavapärase bändi honorar on vahemikus 10 000?20 000 krooni, siis rohkem kui 50 000 krooni maksab Toimkond eriürituse puhul, mille tarbeks on kokku pandud täiesti eriline muusikute koosseis. ?Näiteks kasutades bändina meie professionaalseid ja nimega tegijaid ning artistina mõnda välismaa tegelast,? selgitas Lumi.

Valdo Jahilo sõnul ajab 2 Quick Starti hinna kõrgeks see, et nad ei anna väga palju kontserte väljaspool ööklubisid ja seetõttu on nad kogu aeg nõutud. Veel mõjutab Jahilo sõnul hinda see, et ansambel on suur. ?Koosseis koos puhkpillimeestega on päris suur ning see ajabki honorarisumma kõrgeks ? kõik tahavad ju saada,? ütles Jahilo.

?Minu praktikas pole keegi neid oma üritusele tellinud just sellesama hinna tõttu. See peab ikka väga jõukal järjel ettevõte või seltskond olema, kes ainuüksi bändi peale nii suurt summat raatsib raisata,? nentis Jahilo.

Üritusturundusfirma ProMaMa juhi Mart Mardisalu sõnul pole tema klientidel 2 Quick Starti kõrge hind takistuseks olnud. ?Kes on ikka nende kasuks otsustanud, see ka tellib. Kõrgem hinnatase lihtsalt reguleerib võimalikku nõudlust,? lisas Mardisalu.

Lume sõnul on kahte tüüpi kliente: ühed, kes on teadlikud oma soovidest ning on valmis ka selle eest maksma; teised aga, ja paraku enamik ettevõtteid, on hinnatundlikud ja vajavad vaid nn leierkasti toanurka. ?Üritusturundajad selliseid kliente pigem teenindada ei jõua/ei taha ja kindlasti on kliendile odavam tellida kahemehebänd otse muusikutelt internetist, mitte vahendajaid kasutades ja seeläbi ka nende töötunnid kinni maksta,? lisas Lumi.

Ansamblite hinnatabeli tipus on veel Vanilla Ninja, Meie Mees ja Estonian Dream Bigband.

Näiteks Vanilla Ninja, kes firmapidudel ei esine, küsib ühe esinemise eest 100 000 krooni. Krõbe hind on pandud teadlikult, et tehagi aastas vaid paar kontsertesinemist.

Ka tunnustatud kammerorkestriga koostööd tehes võib muusikalise erilahenduse hind küündida 100 000 kroonini.

Honorarirekordi on milenniumivahetusel laeval esinedes teinud ka Meie Mees, kelle honorar oli paarsada tuhat krooni. Täna aga küsib kõige tihedama kontserdigraafikuga popansambel Meie Mees esinemise eest 30 000 krooni.

Ansamblite hind jääb üldjuhul viie ja kolmekümne tuhande vahele. Kahemehebändi saab kätte 5000?10 000 krooniga, täiskoosseisu ? Rock Hotel, Untsakad, Raivo Tafenau bänd jms ? aga 15 000?30 000 krooniga.

Bändide hinnad sõltuvad liikmete arvust, hooajast, esinemise pikkusest (kas kogu õhtu või paar ?setti?), helitehnika olemasolust ning esinemiskoha kaugusest. Helitehnika juurdetellimisel tuleb arvestada 10 000?20 000 krooniga. Kuna enamasti pole ansamblitel jäika hinnakirja, on hind paljuski kauplemise küsimus.

Turu väiksuse tõttu ei saa Eesti artistid kunagi küsida sellist hinda, mida makstakse Lääne artistidele. Võib ju hinna kõrgele ajada, kuid kui ärimees jääb kasumist ilma, siis on tõenäoline, et järgmisel korral kutsutakse odavamad tegijad. Meil pole lihtsalt nii palju maksejõulisi inimesi. Muidugi on ka kuldreegel: mida rikkam tellija, seda väiksem honorar.

Siiras ja lihtne maarahvas on tihti palju leplikum ja õnnelik, kui nende jaoks aega leitakse.

Soome, Rootsi artistidele ollakse nõus maksma kuni 10 korda kõrgemat honorari ja kummardama ette-taha, siin lööb orjameelsus ikka välja, kusjuures tase on tihti nagu öö ja päev eestlaste kasuks.

Loomulikult võib näha tendentsi, et hakatakse eelistama rohkem lääne ja ida artiste, unustades loosungi ?Eelista eestimaist?. Soomes ja Rootsis aga eelistatakse vastupidi just oma artiste. Olen kuulnud, et Rootsis näiteks ei pääse ükski artist, kes laulab rootsi keeles aktsendiga, isegi tagauksest sisse.