Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Inglite armastatud jook - konjak

Urmas Vaino 29. oktoober 2004, 00:00

Just niisama pruun, just niisama kange ja tormine on kättejõudnud aastaaeg, kui on üks vaatides laagerdunud ning kannatlikult oma aega oodanud konjak. Lõpuks käes, pakub ta elamusi, mis on kordumatud ja ei lähe kunagi meelest.

Konjak on naps, millel kirju ja keeruline elulugu. Esiteks räägib tema suursugusest minevikust juba kasvõi see fakt, kui hoogsalt on sama sildi alla pugenud brändisid, mida tegelikult teps mitte konjakiks ei saa nimetada. Vale-Dmitrideks on ühel ja teisel ajastul olnud nii armanjakk kui ka pliska ja valged või mustad kured ja teab veel mis tegelased. Selle rea krooniks on kindlasti nõukogude kõikvõimsa toiduinseneri poolt sünnitatud jook, mille valelisus oli sedavõrd silmnähtav ka tema looja jaoks, et joogi nime lõppu väike lisa tuli kinnitada. Kes meist ei mäletaks konjakijoogi nimelist tegelast? Kes ei mäleta, on õnnega koos. Ja ärge parem uudishimutsegegi, sama jubedalt, kui maitses see jook, kõlavad ilmselt meenutused temast.

Tegelikult on konjak naps, mille päritolu on paremini kindlaks tehtav kui mõne segase saatusega tagaotsitava kurikaela oma. Et saada jooki, mille turustamisel võib müügimees kindlalt väita, et tegemist on konjakiga, selleks peab viinamarjasort ugni blanc kasvama Prantsusmaal Charentes?i piirkonnas. Arvesse läheb ka killukene Deux Sevres?ist. Jook ise valmib Cognaci linnas ja maakonnas. Kõik, mis valminud väljaspool neid paiku, ei ole midagi muud, kui lihtsalt brändi ehk destilleeritud veinist peale vähemalt aastapikkust laagerdumist saadud jook.

Kõik konjakid on brändid, mitte kõik brändid ei ole konjakid. Nii kõlab kõige lihtsam seletus joogi päritolu ja nimetuse küsimusele.

Aastatega mõõtes on konjak palju noorem jook kui vein. Kui viimase vanuse määramisel on konkreetset piiri raske tõmmata, siis konjakiga on asi pisut lihtsam. Nii alustati konjaki teadlikku tootmist 17. sajandi esimesel poolel. Täna kõigile konjakisõpradele hästi teada markidest alustas kõige varem Martell ? 1715. aastal.

Toonaste maitseomadustega konjakit ei õnnestu aga kunagi juua. Esimene põhjus on muidugi see, et muutunud on keskkond ja näiteks õhu kvaliteet, mis mõjutab laagerdumisprotsessi.

Teine, oluliselt selgem ja palju traagilisem põhjus peitub suures õnnetuses, mis tabas Charente?i viinamarjakasvandusi 19. sajandi seitsmekümnendatel. Nimelt sattus väidetavalt Ameerikast istandusse Phylloxera-nimeline putukas, mis hävitas praktiliselt kogu viinamarjakasvanduse. Juuretäi külvatud segadusest saadi jagu alles peale seda, kui kohalikke viinamarjasorte oli poogitud sealtsamast Ameerikast pärit sortidega.

Ääremärkusena on ehk oluline märkida, et ainukene viinamarjakasvanduspiirkond maailmas, kus Phylloxera ei ole väidetavalt oma laastamistööd teinud, on T?iili.

Mis puudutab aga ingleid, siis nemad käivad oma osa saamas iga tammevaadi juures, kus laagerdub eriline jook. Part des anges ehk inglite osa ? nii kutsuvad konjakimeistrid seda osa konjakist, mis aasta jooksul laagerdumisprotsessi käigus aurustub.

Ja et konjak on hea, teavad ilmselt ka inglid, ega muidu ei kaoks ühest 350 liitrisest vaadist aastas kuni 3% jagu napsi. Ja kui liita kokku veel vaatide arv, siis ongi üsna selge, miks meie kaitseinglid vahel nii kummaliselt käituvad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:47
Otsi:

Ava täpsem otsing