Kaljuste toob draamateatrisse ooperi

Kammerooperi ettekandmine on olnud dirigendi ammune unistus. Oma ideid on ta hakanud ellu viima projektiteatrina. Sel suvel Laulasmaa rannamändide all Tätte näidendiga ?Latern? oma esimest hooaega alustanud Nargen Opera jätkab sesooni Haydni ooperitega.

Lühiooper ?Üksik saar? tuleb sel nädalalõpul ja ?Elu kuu peal? veebruaris Eesti Draamateatris ettekandele. ?Armidat? esitatakse maikuus Estonia kontserdisaalis. Iga teost vaid kolmel õhtul!

Idee just Eesti Draamateatris oopereid mängida tekkis pärast remonti teatri taasavamisel, mil seal Tallinna Kammerorkestrit kuulates tõdeti, et lava ümberehitusega on akustika läinud suurepäraseks. Teatris on taas orkestriaugu võimalus, nagu vanasti saksa teatri ajal, kui seal mängiti palju muusikat, peamiselt küll operette. Nüüd on orkestriaugus 21 mängijat Tallinna Kammerorkestrist ja laval neli lauljat. Noore ooperilauljatari Helen Lokuta kõrval hääled Eesti Filharmoonia Kammerkoorist: Kädy Plaas, Mati Turi, Uku Joller või Rainer Vilu. Lauldakse eesti keeles, tõlke on teinud Maarja Kangro.

?Ooper kõlab minu ajal Draamateatris esimest korda, kuid uskuge mind, see kõla on suurepärane!? lubab Priit Pedajas, kellele see on esimene kogemus ooperilavastajana. Ta nõustub dirigendiga, et Haydni muusika on tõeliselt teraapiline.

?Üksik saar? on õukondlik kammerooper, loodud 1779. aastal, ajal, mil Haydn töötas kapellmeistrina Eszterhazy õukonnas.

See on lugu üksikule saarele jäänud kahest naisest, kes on hakanud mehi vihkama, arvates, et mehed on nad hüljanud. Tegelikult mehed rööviti, ent tõde selgub alles 13 aasta pärast. Olukord, kus inimesed teevad otsuseid tõde teadmata, on igivana teema, mida Haydn on mõnusalt looduslähedaselt käsitlenud.

Muusika ise dikteerib, et lavastus ei saa olla väga vaatemänguline. Lavastaja peamine taotlus on lihtsus ja loomulikkus. ?Usun, et meil õnnestub saavutada rahulik olemine, milles muusikat saab väga-väga nautida,? kinnitab Pedajas.

Autor: Kersti Inno