Mitte sundida, vaid veenda

Katri Soe 29. oktoober 2004, 00:00

Chantal de Bourmont meenutab heldimusega oma üht kõige raskemat kukkumist, kus ta tõket ületades tõkke ette maha kukkus ja hobune talle peaaegu otsa lendas. See kukkumine 1972. aastal, erinevalt nii mõnestki järgmistest, lõppes imekombel ilma ühegi luumurruta. See kõik käib aga ühe väärika ratsanikukarjääri juurde. Chantal de Bourmont istus hobuse selga 18aastaselt. Nii täitus lõpuks tema lapsepõlve suurim unistus, mis väiksemate vaheaegadega on talle rõõmu pakkunud tänase päevani. Aastakümnetepikkune ratsanikukarjäär on suursaadikule tema enda sõnul õpetanud eelkõige kohusetundlikkust ja tagasihoidlikkust. Lisaks muidugi suurepärane füüsiline vorm, vaimne ja hingeline tasakaal.

Chantal de Bourmont: ?Mind ei huvita ratsutamise juures võistlus. Mind huvitab hobusega koos olemine. See, kuidas olla temaga üks tervik.? Ratsutamine on muuhulgas ka hea elukool ? ?C'est une bonne ecole de vivre!? nagu ütleb suursaadik. Põhiline, mida selles koolis õpetatakse ja ära õppida tuleb, on mõistmine ja kohanemine.

Chantal de Bourmont: ?Hobust tuleb mõista, sest iga hobune on erinev. Tunnetada teda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Teha nii, et ta ratsaniku vastu võtaks. Anda oma parim.? Ratsakoolis, kus de Bourmont Prantsusmaal ratsutamist õppis, oli manee?is suurte tähtedega seinale kirjutatud ?Il ne s?agit pas de CONTRAINDRE, mais de CONVAINCRE? ? ehk siis ?mitte SUNDIDES, vaid VEENDES?, ratsaniku põhitarkus parimate Prantsuse ratsatraditsioonide järgi.

Hea ratsanik ei sunni hobust midagi tegema, vaid veenab teda. Kuidas aga hobust veenda ? see arusaamine võtab aega aastaid ja aastakümneid. Suursaadik: ?Tuleb istuda hobuse selga ja seda teha. See ei tule iseenesest. Inimesed, kes pole kunagi hobuse seljas olnud ja ratsutamist kõrvalt vaatavad, ei saa sellest aru. Kui mina istun hobuse selga, siis ma olen tunni ajaga üleni higine, läbimärg. Kõrvaltvaataja ei märka aga midagi iseäralikku.?

Niitväljal oma isikliku mära Patricijaga ratsutav suursaadik on tähelepanu ise. Miski kõrvaline ei näi majesteetlikus poosis hobuse seljas istuvat suursaadikut kõigutavat. Patricija näib olevat sama keskendunud kui tema perenaine. Hobune vahetab sujuvalt allüüre, painutab nõtkelt kaela, teeb pöördeid ühele ja teisele poolde, jookseb kui nööri mööda. Suursaadik ütleb, et ratsutades unustab ta kõik muu. Tähelepanu on täielikult keskendunud hobusele ja iseendale hobuse seljas. Eestist ostetud Patricija on omaniku sõnul väga kena hobune, armas ja sümpaatne. Samas ka natuke laisk, kuid tal on hea tahe, ta üritab mõista,mida temalt tahetakse. Ainult et ülesanne ei tohi olla tema jaoks liiga raske.

Chantal de Bourmont?i sõnul on oluline, et hobune järgiks reegleid, oleks rahulik ja kindel. Ratsanik, kes närvi läheb või vihastab, on kaotanud. Isegi kui suhe ratsu ja ratsaniku vahel on mõnikord ka võitlus, ei tohi ratsanik kunagi ägestuda. Lisaks füüsilisele poolele on see ideaalne vahend, kuidas stressi ja pingeid maandada. Linnainimesed töötavad enamasti peaga, aga hobune võimaldab saada otsest kontakti looduse ja loomuliku eluga.

Ratsutamist eristab suursaadiku arvates teistest spordialadest see, et me ei ole koos mitte mingi objekti või elutu asjaga. Meie käes ei ole auto, mootorratas või tennisereket, vaid tegu on elusolendiga, kellel on oma iseloom. ?See on mõnikord ka ohtlik, kuid samas on see sport mind elus palju aidanud. Andnud mulle sisemist rahu ja enesevalitsust, enesekindlust, õpetanud tagasihoidlikkust ja vastutustunnet. Ratsutamine ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne tegevus.?

Ratsutama hakkas ema eeskujul ka suursaadiku tütar, kes praegu Prantsusmaal arstiks õpib. Suursaadik rõhutab, et pole mingit mõtet ratsutada nii, nagu sõidaks jalgrattaga. Et hüppame hobuse selga, ratsutame mingi aeg ja siis läheme minema. ?Sellel pole mingit mõtet. Me ei austa hobust, kui me kasutame teda kui vahendit. Hobustel on inimestele palju rohkem anda. Hobust ei saa lihtsalt tarbida.?

Suhtumine hobustesse ja ratsutamisse on kõigis riikides pisut erinev. Näiteks Prantsuse koolkond otsib rohkem kergust. See tähendab seda, et hobune peab jooksma kergelt ja olema tasakaalus. Saksamaal on rohkem sundimist. Suursaadik arvab, et suhtumine on kinni ehk ka mõlema rahva mentaliteedis. Nagu võis näha viimastel olümpiamängudel, annavad tegelikult mõlemad lähenemised häid tulemusi.

Eestis, tundub suursaadikule, võetakse üle erinevaid meetodeid siit ja sealt. Väga eestilik näib de Bourmont?i arvates olevat see, et üritatakse väga kiiresti väga häid tulemusi saavutada. Samas arvab suursaadik diplomaatiliselt, et lõpuks polegi nii väga oluline, millist koolkonda järgida. Põhiline on ikka see, et igaüks leiaks ratsutamises midagi enda jaoks ja et toimuv ei oleks kuidagi hobuse tervisele kahjulik.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:47
Otsi:

Ava täpsem otsing