Naisevõtt seto moodi

Tiina Kolk 29. oktoober 2004, 00:00

Abiellumisikka jõudnud noormees läks kosja. Nagu tavaks oli, viidi kosjaviinad väljavalitud neiu peresse. Kui viin joodi ära, siis võeti kosjad vastu ning peagi tegid pruudi ema ja isa ning tema lähemad sugulased vastukülaskäigule ? kodo kaema ? peigmehe poole, et veenduda, kas oma tütart tasub ikka sinna mehele anda.

Anna Kõivo seto memmede laulupargist Kuldatsäuk teab mitut pettust. Näiteks üks nende kandi mees, vaene kui kirikurott, käis Petseri taga kosjas ja kuna oli teada, millal kodukaejad tulevad, keeras ta aidas viljatünnide põhjad ülespoole, puistas paksult teri (justkui vili ajaks üle), sai külast lehma ja hobuse (endal polnud kumbagi) ning kui pulmapäev oli paika pandud, polnud vaesel pruudil teha enam midagi.

Anna Kõivo läks mehele sõjajärgsel ajal, oma küla armsale poisile. Kuna tema laulatus toimus pühapäevasel päeval, siis terve laupäeva õhtupoolikul kummardas ta oma hõimu. Enne kummardamist toimus aidas traditsiooniliselt pruudi ehtimine. Kogu seda toimingut saatis laul.

?Välisinimesed andsid raha, sugulased tõid sokke, kindaid, vöösid,? ütleb ta. ?Õhtul läksin magama. Peigmees käis ka mind ainult vaatamas. Meil oli teistmoodi, mina läksin oma kodust ja tema omast ning alles kirikus saime kokku.?

Kui väga suured pulmad olid, jutustab ta, siis laulatati tavaliselt reede õhtul. Laupäeval oldi veel pruudi pool. Enne isakodust lahkumist söödi ja joodi veel. Pulmalaual oli nii kala kui ka kontidega keedetud lihasült, kuivatatud kala ja seeni, mitmesuguseid piirakaid. Kolmandaks päevaks keedeti kapsasuppi.

Sugulased tõid nii palju sööki (varem saatsid vasika või lamba), et ega ilma asjata Setomaal öelda, ?Kui leib on otsas, siis hakka pulmi pidama, kui puud on otsas, siis hakka maja raguma.? Pulmapittu sõites pandi leivapäts vankrisse.

Lauas nöögiti noorpaari, püüti mitmel moel nende tulevikku ennustada. Näiteks tõmmati ahju otsast savipott alla ? mitmeks killuks anum purunes, nii palju lapsi oli oodata. Seto pulmast ei puudunud pillimäng ja tants, kõigile külalistele pakuti ohtralt õlut ja tähtsamatele ka pits viina.

Enne peolauast lahkumist, murdis pruudi isa noorpaari kohal leiva pooleks. Üks pool jäi koju, teise said noored kaasa. ?Murret leib enam kokku ei käi ja noorik oma vanematekoju enam ei kuulu. See on kõige valusam koht pulmas,? seletab lauluema. ?Mure on sellest hetkest enda oma, varem oli see ikka vanemate õlgadel.?

Õues kummardas pruut veel oma ema ja algas sõit uude koju. Pruuti oli saatmas kogu tema hõimkond, veekalkvel silmadega protskid (pruutneitsid) jäid talle väraval järele lehvitama.

Kõiki neid pidulik-kurblikke samme saatis seto leelo. Pulmapeoks oli hõimkond rüütunud oma uhkemaisse rõivaisse, igal abielunaisel oli peas linik ja rinnas helkimas seto sõled. ?Ilma sõleta ei saanudki pruut mehele minna. Kui tal ei olnud nii palju raha, siis ostis peig talle sõle. Mõnikord müüdi kas või lehm maha, et tütar päris oma saaks,? ütleb Maret Vabarna, kes laulab lauluansamblis ning õpetab Värska Keskkoolis rahvuslikku käsitööd. Tulevased pruudid koovad tema käe all endale ise rahvariidevöid, tikivad kastpistes käiseid.

Vanad seto naiste rahvarõivad olid valged. Setomaal oli selline komme, et neis riietes, milles laulatati, naine ka maeti. Seepärast ongi väga vähe heledaid rahvarõivaid säilinud. Aniliinvärvide tulekuga hakati tumedaid tegema 19. sajandil. Tänaste seto memmede uhkeid ehteid valmistasid põhiliselt omaaegsed Petseri, Võru ja Tartu hõbedasepad.

Kohe, kui noorik koju jõudis, panid mehe ema ja mehe ristiema talle liniku pähe. Abielunaine ei läinud isegi üle õue katmata peaga.

Järgmisel päeval tõi vakarahvas (pruudi vanemad, ristvanemad ja lähemad sugulased) peigmehe poole kirstu veimevakaga. Kõigepealt pandi uue minia hõimlased laua taha sööma ning siis hakati ande jagama. Peigmehele särk (selle pidi pruut ise tegema), tema vanematele, õdedele-vendadele ja teistele hõimlastele sokke, kindaid, vöösid muudkui kulus.

?Minul oli kootud 26 paari ja kõik läksid ära,? sõnab Anna Kõivo. Igat toimingut saatis nali ja naer. Tuli üks hõimlane ja tahtis tuba pühkida, kuid luud püsis alles siis peos, kui kindad andsid. Teist lasi lehm alles siis lüpsma, kui sokid sarve otsa pandi. Ega hõimlasedki ei saanud ilma rahata pulma minna, iga asja eest pidi mündi veeretama. Saadud kõlisev läks kõik noorpaari kukrusse.

Viimasel päeval, kui kapsasuppi helbiti, pidutsesid mõlemad hõimkonnad eraldi. Seejärel algas argipäev.

Kui pruudil oli õnne, kui tal vedas mehega, võis ta südamerahus oma elu elada, sest kaugemale läinud noorik sai aastas kord või paar oma isakodus kostmas käia.

Sageli jäid seto naise rõõmuks lapsed, käsitöö ja kirmaskid, külas toimunud meeleolukad kokkusaamised ja peod.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:47
    Otsi:

    Ava täpsem otsing