Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaks riskikapitalifondi ideed, kahed puudused
Eestis on väljatöötamisel kaks riikliku riskikapitalifondi: majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis (MKM) ning strateegiliste algatuste keskuses (SAK).
MKMi skeemis eksisteerib vastuolu fondi tegevuse eesmärgi ja investeerimispõhimõtte vahel. Fondi mõju oleks väike, sest fond investeeriks erakapitaliga sarnastel tingimustel ja määral. Ei ole võimalik ellu viia samaaegselt kaht vastakat eesmärki: teenida kasumit ja vähendada oluliselt riskikapitalituru tõrget. Kahest eesmärgist tuleks valida riiklikule fondile viimane. Eeldusel, et fond on kasumit taotlev ja turutingimustel tegutsev, ei oleks sellel suurte kulude tõttu motivatsiooni tegeleda väikeste ja suhteliselt kulukate projektidega.
Mõlema fondiskeemi korral oleks mõistlik kaasata rahvusvaheliste kogemustega erainvestor fondi juhtfirmasse. Erainvestoriga kaasneks vajalik koostöövõrgustik. Riigi kätte jääks 51%-line kontroll juhtimisfirmas. See eeldaks fondi tähtajalisust, mis sunniks fondijuhti otsima aktiivselt investeeringust väljumise võimalusi. Erakapitali osalus aitaks vähendada juhtimisfirma otsustes poliitilist riski ja huvide konflikti. MKMi skeemis oleks riigi poolt tulevikus täiendava raha paigutamine fondi seotud poliitilise riskiga, kuna seda rahastataks riigieelarvest.
MKMi plaani strateegiadokumendis nähakse ette kohest väljumist projektist, kui ettevõttel hakkab halvasti minema. See võib lükata alustava ettevõtte veelgi raskemasse seisu. Raskuste ilmnemisel kohe jalga lasta ei ole hea riskikapitaliinvestori märk. Selliseid investoreid tavaliselt ettevõtted väldivad. Kui kardetakse raha kaotada, siis ei tasu riskikapitali pakkuda, sest riskid ei ole kunagi täiel määral hallatavad. SAKi arengufond plaanib teha koostööd eelkõige suuremate ettevõtetega, millega vähendatakse spetsiifiliste tehnoloogiainvesteeringute juhtimisega seonduvat riski. Keskmise investeeringu suurus (10-30 mln kr) välistaks raha saamise võimaluse neil, kel puudub korporatiivse investori toetus ja kes vajaksid kapitali väiksemas mahus.
See oleks fondi juhtimise seisukohast küll mugav, kuid fondi tegevuse mõju innovatsiooni toetamisse oleks tagasihoidlikum. Samuti oleks Eesti väiksusest tulenevalt oht eelistada kindlaid korporatiivseid huvigruppe. Ülikoolidest välja kasvavatel projektidel ei ole üldjuhul suurettevõtete seljatagust.
Odavam oleks motiveerida erakapitali investeerima, tõstes viimase tulupotentsiaali või maandades riske. Motiveerimine toimuks erainvestorite poolt rahastatava fondi põhiselt. Riigi seisukohalt oleks odavaim võimalus mitte tegeleda üksikute riskikapitaliprojektidega, vaid pakkuda erariskikapitalifondidele sooduslaene. Instrument võimaldaks tänu suuremale finantsvõimendusele tõsta fondi erainvestorite tulupotentsiaali ja seeläbi langetada fondi pakutava kapitali hinda. Sarnast lähenemist on kasutatud edukalt Ameerikas alates 1958. a Small Business Investment Corporationi puhul.
2/3 vahenditest tuleks sooduslaenuna riigilt, kes litsentseerib eelnevalt fondi ning kiidab heaks investeerimispõhimõtted.
Teine võimalus oleks pakkuda erariskikapitalifondile osalist kapitaligarantiid. Nimetatud instrumentide jaoks ei oleks vaja luua eraldi uut organisatsiooni, seda võiks pakkuda näiteks KredEx.