Liialdatud hirm naftavarude lõppemise ees

Naftahinnad ületavad juba kaugelt 50 dollarit barrelist. Selle üks põhjus on lühiajalised ?okid naftavarudele ? Iraagi sõda, Nigeeria töövaidlused, Jukose ja Vene valitsuse konflikt, Florida orkaanid. Nende lõppedes võivad naftahinnad taas langeda, kuid võib ka juhtuda, et speku-latsioonid hoiavad hindu endiselt kõrgel, nõrgestades maailmamajandust ja langetades aktsiaturge.

Isegi ajutisel järsul naftahindade tõusul võib olla pikaajaline mõju sotsiaalse reaktsiooni tõttu. Kõrged naftahinnad panevad arutama naftahindade tuleviku üle ja see võimendab tõenäoliselt jutte varitsevatest ohtudest. Öelgu eksperdid pealegi, et hinnatõusu põhjustasid lühiajalised varudega seotud probleemid, hirmujutud räägivad ikkagi pikaajalisest kriisist.

Praegu levinud õudusjutt näeb arengumaade, eriti Hiina ja India, kiiret majanduskasvu, mida ei piira Kyoto protokoll, täitmatu naftanõudluse allikana. Valitseb hirm, et nafta lõpeb otsa kiiremini, kui oleksime osanud arvata ? miljardid inimesed neis riikides hakkavad täitma oma unistusi suurtest majadest ja sportautodest.

On see usutav? Hiina ja India arenevad tõepoolest kiiresti. Kuid eksperdid pole suutnud kindlaks teha, mis võiks olla selle pikaajalised mõjud energiaturule. Võrrandis on liiga palju tundmatuid: nende maade energiavajaduse kasvu kiirus, uute naftavarude avastamine, naftasäästliku tehnoloogia areng ja nafta asendamine teiste energiaressurssidega.

Naftahindade seisukohast on aga nii praegu kui ka lähitulevikus olulisem hirmujuttude mõju kui nende taga olevad segased asjaolud. Kui üldise arvamuse kohaselt on hinnad tulevikus kõrgemad, kipuvad nad olema kõrgemad ka täna. Nii turud juba kord toimivad.

Kui üldsus ootab naftahindade tõusu, lükkavad naftavarude omanikud edasi kulukaid investeeringuid, mis on vajalikud tootmisvõimsuse suurendamiseks, ja pumpavad naftat tihti hoopis alla võimete piiri. Nad eelistavad investeerida hiljem, kui hinnad on kõrgemad, ega kasvata varusid. Ootused lähevad iseenese mõjul täide: naftahinnad tõusevad ja spekulatiivne mull ongi tekkinud.

Kuid kui naftavarude omanikud usuvad, et hinnad pikas perspektiivis langevad, ajendab see neid praegu naftavarusid ja tootmist laiendama, et enne hinnalangust võimalikult palju müüa. See suurendab pakkumist, mis viib omakorda hinnad alla, samuti suurema hinnalanguse ootusi ja loob spekulatiivsele mullile vastupidise efekti: hinnakrahhi.

Kõik see võib tunduda enesestmõistetav, kuid kipume unustama, et ootused sellest, mis on naftahinnad tulevikus, panevad paika selle, mis nad on täna. Jaanuaris 1974, kui algas maailma esimene naftakriis, kahekordistusid naftahinnad mõne päevaga. Selle otseseks põhjuseks peeti Iisraeli hämmastavat edu Yom Kippuri sõjas, mille kättemaksuks vähendasid Araabia naftatootjad toodangut. 1979. aasta kriisi põhjuseks peetakse Pärsia lahest tuleva naftavoolu katkemist, mille ajend oli Iraani islamirevolutsioon ja sellele järgnenud Iraani-Iraagi sõda.

Kuid miks jäid inflatsiooni korrigeeritud naftahinnad kuni 1986. aastani 1974. aasta tasemele või sellest isegi kõrgemale? Tõenäoliselt avaldasid survet spekulatsioonid, mis mõjutasid OPECi ja teiste otsuseid.

1972 andsid Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased välja raamatu ?Kasvu piirid? (?The Limits to Growth?). See vallandas rahvusvahelise vaidluse selle üle, kas maailma ootavad peagi ees nafta ja teiste loodusvarade nappusest tingitud tohutud majandusprobleemid. Ja 18 kuud pärast seda vähendaski OPEC tootmist.

Vahetult enne teist kriisi, märtsis 1979 toimus õnnetus Pennsylvania Three-Mile Islandi tuumareaktoris, mis hoogustas tuumaenergiavastast liikumist. Kui tuumaenergia, mida peeti maailma naftavarude am-mendudes peamiseks väljapääsuks, ühtäkki kahtluse alla pandi, kahekordistusid naftahinnad taas aasta lõpuks. Pärast 1979. aastat hirmud kasvu pidurdumise ja tuumaenergia ees taandusid. Naftahinnad langesid tasapisi. Aktsiaturg alustas oma pikka tõusu, et jõuda lõpuks oma tipptasemele 2000.

Praegune naftahindade tõus näitab, et inimesed usuvad endiselt lugusid nafta lõppemisest, olgugi et hinnatõusu tegelikud põhjused on lühiajalised. Septembris ütles ka Rahvusvaheline Energiaagentuur, et naftahindade ja strateegiliste varude suhe on tasakaalust väljas ? hinnad on kõrgemad, kui varud eeldaksid.

Energiaagentuur nimetas seda ?struktuurseks turunihkeks?. Kuid ka 1973/1974 ja 1979/1980 naftakriisi ajal toimis sama skeem. Hinnad küll langesid tipptasemest allapoole, kuid püsisid aastaid kõrged, avaldades negatiivset mõ-ju maailmamajandusele. Võime ju loota, et praeguse hinnatõusu mõjud jäävad lühemaks, kuid see pole kindel.