Lääne-Euroopa käib aegamööda alla

Alberto Alesina 08. november 2004, 00:00

Et Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias on valimisperiood, on struktuurireformide aeg seks korraks ühel pool. Eurooplased ei taha reforme ja poliitikud teavad seda hästi.

Kohe, kui Prantsusmaa rahandusminister Nicolas Sarkozy otsustas valitsusest lahkuda ja presidendikampaaniat alustada, loobus president Jacques Chirac kõikidest reformikavadest, mis võiksid valijaid peletada. Tervishoiureform ja isegi osaline pensionireform peavad mõned aastad ootama.

Valitsuse raportit, mis pakkus välja majanduskasvuks vajalikud struktuursed reformid, tervitasid ametiühingud protestikisaga. Arukad ettepanekud unustatakse ja Prantsusmaal jätkub kõik nagu ennegi.

Saksamaa pered on päevalehe Die Welt andmetel kainemas meeleolus. Enamik neist kavatseb puhkusereisid edasi lükata (mis ilmselt ei tähenda, et nad rohkem töötaksid, nad lihtsalt veedavad mõned nädalad oma pikast palgalisest puhkusest kodus) ja suurte asjade ostmisega viivitada. Neile teeb nimelt muret jutt pensionireformist, muutused tervishoiusüsteemis ja uued reeglid töötu abiraha saamisel. Tõsi, nende tuju võib peagi paraneda, kuna ka kantsler Gerhard Schröder valmistub valimisteks. Temagi kõnedest on kadunud viited vajadusele reforme tagant tõugata. Selle tulemusena võib peagi toimuda kauaoodatud pööre Saksamaa loius tarbimises.

Itaalias ootas peaminister Silvio Berlusconi kolm ja pool aastat, enne kui otsustas täita oma peamise valimislubaduse makse kärpida. Maksukärped tähendavad aga kulude kärpimist ja kuna valimisteni on jäänud napilt aasta, on praegu juba liiga hilja. Mures, et kulusid kärpides kaotab ta hääli, pakub Berlusconi maksude alandamist vähem kui 0,3% SKT-st, kusjuures osaliselt finantseeritaks seda teisi makse sisse nõudes. Kui sakslased on depressioonis, siis itaallased on koomas.

Erahuvid on muutunud nii võimsaks, et igasugune reformikatse toob suure lobisurve. Nii lubavadki poliitikud kampaaniate ajal võimatut: reforme, mis toovad endaga kohese õitsengu ja mis ei maksa midagi. Kui see ? üllatus, üllatus! ? võimatuks osutub, loobuvad nad üldse igasugustest reformidest. Vahepeal jõuavad nad aga tõsist kahju teha, kuna eurooplased on reformide pärast nii mures, et pelk võimalus nende teostamiseks paneb neid saba jalge vahele tõmbama.

Struktuursetest reformidest rääkimine ja reaalse tegevuse puudumine toob kaks probleemi. Kõigepealt muudab see tarbijad ärevaks ja vähendab nõudlust. Teiseks jätab see reformivastastele aega organiseeruda ja reforme takistada. Poliitiliselt edukam plaan oleks rakendada ?suure paugu? lähenemist ? viia kiiresti läbi hulk reforme, mis murravad huvirühmade vastuseisu, ja jätta enne järgmisi valimisi piisavalt aega, et valijate poolt kardetud reformid jõuaksid kasu tuua. Kuid ükski silmapiiril olev Euroopa poliitik seda lähenemist tõenäoliselt ei rakenda.

Kas see tähendab, et Euroopa ? vähemalt läänepoolne mandri-Euroopa ? on hukule määratud? Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia on rikkad riigid, mis suudavad ka reformideta veel mitmeid aastaid tsiviliseeritud eluviisi säilitada. Ka Argentiinal võttis see terve sajandi väärjuhtimist, et riik, kus sissetulek elaniku kohta oli peaaegu kõrgeim maailmas, jõudis praegusesse suhtelisse vaesusesse. Kuid lõpuks muutuvad nad Lääne-Euroopa suurriigid siiski teiste, kiiremini arenevate riikide vaesteks sugulasteks.

© Project Syndicate

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing