Põlevkiviaeg Eesti energeetikas saab otsa

Eestis võib täheldada aasta-aastalt kasvavat avalikkuse huvi energeetikas toimuva vastu, olgu siis arutluse all elektrihind, taastuvenergeetika perspektiivid, energiavarustuse kvaliteet või muu aspekt. Kõrgendatud tähelepanu on igati õigustatud ? Eesti energiamajanduses toimub lähiaastail rida mahukaid muudatusi, mis kujundavad põhjalikult ümber energiamajanduse tänased toimimise põhimõtted ning arusaamad.

Tuginedes Euroopa Liidu liitumisläbirääkimistel kokkulepitule ning lähtudes vajadusest tagada tarbijatele rahuldav energiavarustuse tase, peab Eesti aastaks 2016 asendama või renoveerima üle 90% täna töötavaist elektrijaamadest, investeerima igal aastal elektrivõrkudesse üle miljardi krooni, avama elektrituru. Oluliselt tuleb vähendada energiasektori keskkonnamõjusid, soodustades taastuvenergia ning elektri- ja soojuse koostootmisjaamade rajamist. Kõike seda tuleb teha nii, et oleks tagatud riigi majanduse konkurentsivõime ja energeetiline varustuskindlus pikaks ajaks.

Riigi energiamajanduse arendamise põhimõtted ja eesmärgid on kirjas kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas aastani 2015, mille on valitsus saatnud kinnitamiseks Riigikogule. Erinevalt varasemast energia tootmise tähtsustamisest, seab kava esiplaanile säästliku energiakasutuse, mille põhjal saab optimeerida vajaliku energia hulka. Eesti eesmärk on tõhustada energiakasutust nii, et primaarenergia tarbimine aastal 2010 ei ületaks 2003. aasta taset, olenemata majanduskasvust ja heaolu tõusust.

Eestil pole võimalik ega kasulik pikas perspektiivis piisava varustuskindlusega elektrit mujalt importida. Läti on juba täna defitsiidiga süsteem, Leedus suletakse 2009 Ignalina jaam, Põhjamaade elektrisüsteemis on veevaeseil aastail võimsuste puudujääk, Venemaa elektrienergia ei vasta keskkonnanormidele ega ole ka pikas perspektiivis usaldusväärse tarnekindlusega.

Seega tuleb ette näha elektrienergia tarbimise katmist siseriikliku elektritootmisega. Siin on prioriteet taastuvelekter - kui täna on selle osakaal ligikaudu 0,4%, siis aastaks 2010 tõuseb see üle kümne korra 5,1%-ni ja jätkab tõusu ka edaspidi.

Lisaks taastuvelektrile on riiklikult oluline hajutatud elektritootmise, elektri- ja soojuse koostootmise arendamine ? aastaks 2020 tõuseb sellistes jaamades toodetud elektri osakaal 20%-ni (täna 13%). Elektrisüsteem peab muutuma paindlikumaks ? aastaks 2020 peab meil olema kuni 200 MW kiiresti reguleeritavaid võimsusi, eeskätt gaasiturbiine.

Nende ambitsioonikate eesmärkide realiseerumisel jääb siiski katteta ligi 70% tarbimisvajadusest ? siin saame tugineda kohalikule põlevkivile. Selle aasta lõpuks valmivad Narva jaamades kaks uudsel tehnoloogial töötavat energiaplokki. Nende töötulemustele tuginedes otsustatakse 2005 põlevkivienergeetika edasise renoveerimise maht ja ajakava.

Lähiaastad energiamaastikul tõotavad tulla tormised. Julgematele ja riskialtimatele huvigruppidele jääb siiski võimalus tõdeda, et muudatused peaksid olema veelgi radikaalsemad, kuna energiasektori roll suurima keskkonnasaastajana lähiajal säilib, nagu mujalgi.

Energeetika arenguid prognoosides tasub aga vaadata ka kaugemasse tulevikku. Peamiselt naftahindadest sõltuvaid energeetika maailmaturu arenguid teades on eestlaste jaoks täna kindlasti eelis kohaliku stabiilse hinnaga põlevkivi olemasolu.

Samas on selge, et pärast täna rajatavate energiaplokkide amortiseerumist, hiljemalt 2030ndail ?põlevkiviaeg? Eesti energeetikas lõpeb. Seega tuleb juba täna, riikliku teadmistepõhise majandusmudeli egiidi all, oluliselt rohkem tähelepanu pöörata energeetikaalase kompetentsi arendamisele, tagamaks uute teadmistega energeetikute pealekasvu ja võimaldamaks uute tehnoloogiate edukat juurutamist ja ka arendamist Eestis.

Autor: Frank Õim