Balti riigid: investeerige edasi!

Balti riigid on saavutanud muljetavaldava majanduskasvu. Nende reaalne SKP kogukasv aastail 1996?2003 oli 51?52% Eestis ja Leedus ning 59% Lätis. Samas jäävad sissetulekud inimese kohta Lääne-Euroopa tasemele kõvasti alla: 2003. aastal oli kodanike ostujõud Eestis 48% 25-liikmelise ELi keskmisest.

Balti riigid vajavad Lääne-Euroopale järele jõudmiseks endiselt kiiret majanduskasvu. Selle saavutamiseks on kõige olulisem kõrge investeeringute taseme säilitamine, Leedu ja Läti puhul küll pigem selle saavutamine.

Mitmed uuringud eesotsas Maailmapanga omadega kinnitavad, et investeerimiskliima on kõrge majanduskasvu ja vaesuse vähendamise seisukohalt äärmiselt oluline. Välisinvesteeringutega tulevad teadmised ja uus tehnoloogia, mis jõuavad välisfirmadelt omakorda kodumaiste ettevõteteni, nii et tootlikus tõuseb kõikjal.

Balti riikidel on tarvis pidevalt pingutada, et investeerimiskliima paraneks. See puudutab riigi poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset stabiilsust, õigusriigi põhimõtete järgimist, omandiõiguste tagamist, head infrastruktuuri ja äritegevuse lihtsustamist. Viimane omakorda hõlmab reegleid, regulatsioone ja protseduure, mis puudutavad äritegevuse alustamist ja lõpetamist, töötajate palkamist ja vallandamist, vaidluste lahendamist.

Üldiselt on Balti riikide investeerimiskliima praegugi hea. Hoolimata valitsuste tihedast vahetumisest valitseb majanduspoliitikas üldiselt konsensus ja suuri üllatusi pole oodata. Leedu asetus Maailmapanga äritegevuse edetabelis (Doing Business Survey) maailma 20 parima sekka ja teisedki Balti riigid ei jää kaugele maha.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et välisinvesteerijad valivad sihtriigid eelkõige üldise investeerimiskliima järgi, kuigi olulised on ka turu suurus ja ligipääsetavus ning tootmiskulud. Balti riikides on tootmiskulud suhteliselt madalad: tööjõu tootlikkus kasvab jõudsalt ja palgad mõõdukalt. Balti riikide konkurentsivõime kasvust räägib ekspordi kasv.

Samas: kuigi ettevõtte tulumaks on Balti riikides vanadest ELi riikidest madalam (täna on ettevõtte tulumaks Lätis ja Leedus 15% ning 15-liikmelises ELis keskmiselt 31%), on tööjõumaksud (sh sotsisaalmaks) suhteliselt kõrged, mis peletab investeeringuid ja suurendab tööpuudust.

Kuigi kapital peaks ka edaspidi Balti riikidesse ja teistesse uutesse ELi liikmesriikidesse voolama, hakkavad Balti riigid tulevikus otseste välisinvesteeringute pärast rohkem konkureerima teiste riikidega, sh Hiina ja Indiaga. See tähendab, et investeerimiskliima jätkuv parandamine, eriti tööjõumaksude vähendamine ja tööjõuturu paindlikumaks muutmine on ülioluline.

Tähtis on eraldada rohkem raha teadus- ja arendustegevuseks: Eesti kavatsus tõsta neid kulutused 1,5 protsendini SKPst 2006. aastaks on õige samm, kuigi eraldatud summa jääb näiteks Soomega võrreldes tagasihoidlikuks. Lähiaastail on vaja suuremaid riiklikke kulutusi infrastruktuuri arendamiseks ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks. EL annab selleks järjest rohkem raha, kuid Balti riigid peavad lisama omafinantseeringu.

Vajalik on tugevdada kohalikke omavalitsusi. See pole tähtis ainult avalike teenuste paremaks pakkumiseks, vaid kindlustamaks, et uued investeeringud lähevad asja ette ja aitavad tõsta riigi kasvupotentsiaali. Reeglina tuleb ELi struktuurifonde kasutada nende majandussektorite toetamiseks, mis ise turumajanduse tingimustes kasvavad. Fondide rahaga saab rajada infrastruktuuri ja luua inimkapitali. Et alandada tööjõumakse, on samas vajalik maksubaasi laiendamine.

Inimkapitali arendamise ja tööhõive suurendamise tähtsust on võimatu ülehinnata. Kuigi üldiselt on Balti riikides haritud tööjõud, on oskused pahatihti iganenud ja pakutav haridus ei vasta piisavalt kaasaegse teadmistepõhise majanduse vajadustele. Hõivatus on reeglina madal ja tööpuudus kõrge, eriti väljaspool pealinnu. Liiga palju on pikaajalisi töötuid, kes ei võta osa sotsiaalsest ega majanduselust ning elavad vaesuses. Vaesuse vastu aitab kõige paremini võidelda kõrgem hõivatus ja sotsiaalraha arukam kasutamine.

Autor: Thomas Laursen