Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti mööblidisain aastakümnete prismas

Ester Vaitmaa 10. november 2004, 00:00

Maile Grünberg astus pärast kooli lõpetamist oma uue töökoha uksest sisse. Oli 60ndate lõpp ning kunstiakadeemia sisekujundusosakond värskelt seljataga. Suur mööblitootmiskombinaat viie vabrikuga ootas kavandeid, et lasta tootmisesse tuhandete kaupa uusi mööbliesemeid, mis üle kogu Nõukogude Liidu endale kodu leidsid.

Tänapäeval on mööblitootmine Eestis hoopis midagi muud, juba ainuüksi mahud on teised. Järgnevalt kiirpilk eesti mööblidisaini arengule 70ndatest tänapäevani.

Eesti disain oli omaaegses Nõukogude Liidus üks eesrindlikumaid: disaineritel oli võimalus piiluda raudse eesriide taha, sealt uusi ideid saada ning mõelda pisut vabamalt kui mööblikujundajad vennasvabariikides.

?Üleliidulisel näitusel tegime puhta töö, olime kõige paremad,? muheleb Grünberg toonaseid aegu meenutades. ?Erinevalt ülejäänud liidust saime vaadata ka, mida Soomes tehti, ning raamatukokku tulid välismaised disainiajakirjad.?

70ndateks olid maha pandud ka olulised teetähised disaini järjepidevuseks. Disainikateeder oli juba Eesti Riikliku Kunstiinstituudi juurde loodud ning sellele alusepanija, Bruno Tomberg, teostas veel teisegi väärt idee: 1969 algas näituste seeria ?Ruum ja vorm?.

?Teinekord värvisime endale näituse jaoks mööbliriideid, häid kattematerjale ei olnud ju saada,? ütles Grünberg, kelle sõnul oli näitustel osalemine ja ainueksemplaride loomine disainerile tõsine väljakutse.

Siiski, enamik uudseid lahendusi jäigi näituseseinte vahele ning ?kohe tootmisesse minevad? mööbliseeriad sinna tegelikult ei jõudnud.

Viie vabriku ja tuhande töötajaga Standard tegi siis 90% oma toodangust Nõukogude Liidu turule. Masstoodangus olev mööbel aga ei läinud julgete näituseideega tihti kaasa, lihtne ja üheülbeline mööbel oli eeskätt praktiline.

Standardi turundusassistendi Grete Rämmali sõnul seadis toonastele mööblikujundajatele raamid ette ka korterite suurus tüüpmajades, kuhu mööbel oli mõeldud.

?Uued korterid olid väiksed ? korterite sisuks olid seinu katvad laeni ulatuvad kapid,? rääkis Rämmal.

Standardi seitsmekümnendate kapid olid valmistatud väärispuuspooniga kaetud kilbist, lakitud ja poleeritud. Pehme mööbel ei olnud pehme klassikalises tähenduses.

?Pehme mööbel oli ?kerge?, see tähendab, et ta ei olnud eriti pehme, kuna puudusid võimalused heade pehmendusmaterjalide hankimiseks,? tõdes Rämmal.

?Toona ei olnud ka ilusaid katteriideid,? sõnas siis Standardis disainerina töötanud Maile Grünberg, kes siiski toodangut koledaks ei pidanud. ?Masstoodang oli lihtne, mõneti samamoodi nagu ka praegune mood.?

Mööbliküsimus võeti sel ajal riiklikul tasandil päevakorda ? mööblitootmine seati teaduslikele alustele, Standardist sai Tallinna Teaduslik Mööblitootmiskoondis ?Standard?.

Kaheksakümnendad ei muutnud mööblitootmises just palju. Küll aga muutus disain, kergejalgsetest toolidest said korraga suured ja ruuminõudvad kandilised tegelased.

Kodudesse ilmusid tumbalaadsed mööblitükid, mis veel tänaseni siin-seal vapralt vastu peavad. Üks massiivsetest kandilistest osadest koosnev ?Ringo? oli ühes korralikus kodus kindlasti olemas. Ka oli võimalik olemist meelepärasemaks muuta, paigutades osadest koosnevaid kappe ühest seinast teise ning tõstes ringi moodulitest koosnevat diivanit. Eelmainitud ?Ringole? lisandusid veel teised nurgadiivanid, ?Eva?, ?Duett? jt.

90ndate alguses muutus olukord aga kardinaalselt. Segased omandisuhted, suure ja vähenõudliku Nõukogude Liidu turu kadumine, tootmiskomplekside kohmakus ? kõik see viis selleni, et ellu jäid ainult tugevamad. Näiteks Standard erastati 1994. aastal.

Kuid lisandus ka palju uusi, väiksemaid firmasid. Krista Kodres toob oma raamatus ?Ilus maja, kaunis ruum? 90ndate mööblitoodangust esile viis firmat, mis torkavad silma professionaalse disainiga: Wermo, Mang, Standard, Formo ning Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat. Peagi oma 60. juubelit tähistav Standard eristus tugeva neomodernismi liiniga, milles aimati järele ka skandinaavialikku imagot. Vormid olid selged ja minimalistlikud, materjalideks hele laminaat, mattklaas ja vineer.

Hea disainiga on Eestis toodetav kontorimööbel, siin pakuvad teineteisele konkurentsi eelkõige Standard ja Thulema.

Majanduskeskkonna muutudes ja vaba turumajanduse arenedes liikus muutustega kaasa ka Standard. Lisaks tavapärasele büroomööblile pakub Standard komplekslahendusi ? eriprojekti alusel teostatud sisustust, mis luuakse konkreetsele kliendile. Mahukamateks eriprojektideks on näiteks hotellid ja pangad.

Thulema juhatuse esimehe August Kulli sõnul alustasid nad 1992. aastal ?võti kätte? kontseptsiooniga, mis tähendas seda, et kliendil oli võimalik tellida ühest kohast kõik, mööbel kujundamisest paigaldamiseni.

?Eelkõige müüme me ka täna mitte mööblit, vaid terviklahendusi,? on August Kulli sõnul jäänud Thulema kontseptsioon aastate jooksul samaks. Tänapäevaste lahenduste juurde kuuluvad Kulli sõnul kindlasti ka looduslikud materjalid. ?Et i-le täpp panna, on ka uutes seeriates materjalide nimetused loomulikud ja looduslähedased, nagu kohv, koor, liiv, oliiv ja tellis,? nentis Kull.

Loomulikkus ongi üks iseloomulik joon tänases disainis: minimalistlik ja rahulik kujunduskeel, naturaalne üldmulje ja suund Põhjamaade kujundustraditsioonidele on märksõnad, mida järgitakse arvatavasti ka edaspidi.

Nüüdseks on Maile Grünberg mööblitööstuses tegev olnud juba üle 30 aasta. Eesti mööblidisaini grand old lady on ka praegu tuleviku suhtes lootusrikas. ?Meie disaineritel häid ideid jätkub, kui oleks ainult rohkem väljendusvõimalusi ning rohkem suuri ettevõtteid, kus ennast teostada saaks,? leiab Grünberg.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:48
Otsi:

Ava täpsem otsing