Kuhu liigub Eesti mööblitööstus

Eestis on statistika järgi rohkem kui 350 mööbli tootmisega tegelevat ettevõtet. Neist ligi sajal on personal suurem kui 20 töötajat. Ülejäänud on keskmiselt 10 töötajaga ettevõtted. Mööblisektor pakub täna tööd ligi 11 000 inimesele.

Ka 2003. aastat võib pidada mööblitööstusele kordaläinuks, sest toodang kasvas ligi 6%, seda aga eelkõige tänu siseturu kasvule.

Täna toodetakse Eestis mööblit orienteeruvalt 4,4 miljardi krooni väärtuses ja sellest toodangust läheb eksporti koos sellele lisanduva teenusega ligi 70%. Võrreldes meie lõunanaabritega oleme me siiski tublid. Hoolimata suhteliselt suuremast rahvaarvust toodetakse seal täna mööblit vaid 2,7 miljardi krooni väärtuses.

Kuigi oleme tublid olnud, on Eesti mööblitööstuse puhul tegemist siiski eelkõige allhanketoodetega ja Euroopa kataloogifirmade varustamisega. Iseseisvalt on oma brändi suudetud pisteliselt turustada büroomööbli puhul, eritöödes allhankena ehitajale (köögid) või hotelli sisustusfirmadele. Kokku jääb see summaliselt alla 5?7% koguekspordist.

Viimastel aastatel on tugev trend tuua Eestisse üle välismaiste tugevate kaubamärkide tootmist. Võtame näiteks Taani lastemööbli tootja Flexa ja teised. Tegelikult jääb ka lähiajal mööbli tootmine Eestis atraktiivseks eelkõige just tänu madalale tööjõuhinnale.

Kui vaadata siseturgu, mille kogumaht oli 2003. aastal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmetel ligi 2 miljardit krooni, siis kalduvad mööblitootjad ise arvama, et koduturu tarbimine ei ületa siiski 1,7 miljardit krooni. Kodumööblit ostetakse täna keskmiselt 600 krooni eest elaniku kohta aastas (jäädes 4 korda alla Rootsile ja olles samas 1,5 korda suurem Lätist).

Büroomööbli müük oleneb hetkel olemasolevatest bürooruumidest, juurdekasvust ja keskmisest kulutusest mööblile ruutmeetri kohta. Turu maht jääb kuskil 150?170 miljoni krooni piiridesse.

Ülejäänud tarbib avalik ja riigisektor ning viimastel aastatel jõudsalt kasvavad hotellid ja puhkeasutused. Täna on riigisektor väga hinnatundlik, kvaliteet asendatakse hinnaargumendist tulenevate lühinägelike otsustega. Pikemas perspektiivis nõrgestab see aga kogu mööblitööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Seega on põhiline Eesti mööblitööstuse kasvumootor eksport. Avastamata turgudeks võib siin kindlasti pidada Venemaad ja Ukrainat, mis sihtturuna kahe peale kokku moodustavad täna vaid 2% Eesti mööbliekspordist.

Kuna ettevõtetel ei ole kerge väljuda lõpptootega välisturgudele, pingestub lähiaastatel siseturul konkurents veelgi ja kõrgemaid marginaale teenivad ettevõtted, kes on spetsialiseerunud ja valmistavad suurematele kettidele või ettevõtetele toodangut ekspordiks ja ka siseturule.

Lühiajaliselt toob see Eestile edu, aga peagi tuleb müür ette ja kui me rõhume vaid odavale tööjõule, on võimalus, et tootmine ja ost kolib kiiresti ida poole, kus on madalamad kulusisendid.

Väljapääs on innovatsioon, mis on mööblitööstuses seotud kas toote disaini ja brändi või tootmise protsessi kujundamisega, mis suuremas osas taandub maailmas olemasolevate teadmiste edukale rakendusele. Seda on võimalik teostada vaid hea ettevalmistuse saanud töötajatega.

Eriti puudulik on just kompetentsete tööliste ja spetsialistide väljaõpe. Tagajärjeks on küllaltki madal tootlikkus, mis muutub lähiajal põhiliseks ettevõtjate konkurentsivõimet mõjutavaks eduteguriks. Samas on liitumine Euroopa Liiduga tõstnud märgatavalt huvi Eesti mööblitööstuse vastu ja see omakorda annab suurepärase võimaluse ettevõtetele leida nii uusi väljundeid turgudele kui ka ressursse ja oskusteavet oma tegevuste arendamiseks. Kuna mööblimeeste ?pihud on pindudest karedad?, siis loodan, et me neid võimalusi käest ei lase. Kutsehariduse- ja disainipoliitika, aga ka ettevõtete toetamine nende suundumisel välisturgudele on peamised prioriteedid, millega saab Eesti riik täna aidata tõsta sektori konkurentsivõimet.

Kui siia lisada veel tööjõukulude ohjamise eest seismine, info hankimine, jagamine nii välismaailma kui ka mööblitootjate vahel, siis see ongi see, millega täna tegeleb mööblitootjaid ühendav Eesti Puutööliit.

Autor: August Kull