Euroopa Kohus - maksulepingutele vesi peale?

Tundub, et Euroopa Kohus on sihikindlalt astumas samme ELi liikmesriikide maksusüsteemide ühtlustamise suunas. 26. oktoobril üllitas kohtu jurist oma arvamuse juhtumi C-376/03 (ehk nn D-juhtumi) osas. Kui kohtunikud tõepoolest kohtujuristi seisukohti oma lähitulevikus tehtava otsuse tegemisel järgivad, seab see ohtu kogu praeguse maksulepingute võrgustiku eksistentsi ELi liikmesriikide vahel.

D-juhtumi kohaselt maksis Saksamaa kodanik ja resident hr D Hollandis oma seal asuvalt kinnisvaralt omandimaksu. Hollandi seadused nägid ette kindla maksuvaba piirmäära, kuid seda rakendati vaid Hollandi residentidele. Hollandi ja Belgia vahelise maksulepinguga laiendati maksuvaba piirmäära ka Belgia residentidele. Hollandi ja Saksamaa lepingus sarnane säte puudus, mistõttu D-le maksuvabastus ei laienenud.

Euroopa pretsedendiõiguse seisukohalt ei ole oluline niivõrd siseriiklikku diskrimineerimist (Saksa vs Hollandi kodanik) puudutav kohtuotsus, vaid hoopis seisukoht, mille kohus võtab maksulepingute alusel (Saksa vs Belgia kodanik) toimuva ebavõrdse kohtlemise osas. Teadupärast on praegu kõik maksulepingud suuremal või vähemal määral erinevad, kuna neid sõlmitakse kahepoolsete läbirääkimiste tulemusena.

Kohtujurist on oma arvamuses võtnud positsiooni, et Hollandi-Belgia maksulepingu alusel Belgia residentidele antud maksuvabastus võib tõepoolest olla EÜ asutamislepingu vastane diskrimineerimine, kui samasugune õigus pole tagatud Saksamaa kodanikele Hollandi-Saksamaa lepingu alusel. Et tagada D-le samaväärne kohtlemine, tuleks talle garanteerida samasugused õigused, mida Holland on taganud belglastele.

Kohtujuristi arvamuse järgimisel (mida kohus praktikas valdavalt teeb), luuakse pretsedent enamsoodustatud rahvuse klausli (most favoured nation clause) kasutamiseks Euroopa maksuõiguses. Tulemuseks oleks olukord, kus kõigist ühe liikmesriigi sõlmitud maksulepinguist tuleks rakendada vaid seda, mis on parasjagu kõige soodsam. Näiteks oleks selle tulemusena Soome residendil Eestis tegutsedes võimalik tugineda lisaks Soome-Eesti lepingule mistahes muule Eesti arvukatest maksulepingutest (Eesti-Hispaania lepingule), kui nood annaksid rohkem soodustusi. Täpselt samuti oleks Eesti residentidel võimalik näiteks Lätis tegutsedes võimalik nõuda Lätilt ükskõik millise teise liikmesriigiga sõlmitud maksulepingu rakendamist, kui need tagavad soodsama tagajärje võrreldes Eesti-Läti lepinguga Eesti ettevõtjaile garanteeritust.

Kohtuotsuse tagajärjena peaks tulevikus kõik lepingud olema samasuguse sõnastusega ning kahepoolne läbirääkimiste protseduur muutuks üliraskeks, kui mitte võimatuks. Maksulepinguid ootaks ELi-siseselt tõenäoliselt ees hääbumine ning topeltmaksustamist hakataks vältima ja maksustamisõigust jaotama mõne muu, kõigi liikmesriikide seadusandlust puudutava õigusaktiga (nt direktiiviga).

Tähelepanuväärne on ka kohtujuristi enda järeldus. Ta väidab, et ?selles küsimuses antav jaatav vastus purustaks kogu kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingute süsteemi, kuid see poleks esimene kord, kui ühenduse kohtu otsusega muudetakse liikmesriikide õigussüsteeme?. Kohtujurist soovitab küll kohtul vältida võimalusel sellele küsimusele kindla vastuse andmist, kuid tema enda arvamusest peaks piisama, et maksumaksjad julgeksid edaspidigi sarnaste probleemidega kohtusse pöörduda. Jääb vaid oodata, millal Eesti maksumaksja esimese maailma maksundust muutva kohtuasja Luxembourg?i kohtunikele sepitsemiseks esitab.