Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Prominendid peavad hobi korras restorane

Liis Kängsepp 12. november 2004, 00:00

?Paljud mõtlevad, et see on kerge leib, aga sellega on seotud palju muresid,? sõnab Vene Draamateatri direktor ja OÜ Firkisen SPI omanik Marek Demjanov, kes põhitöö kõrvalt suhtleb iga päev teiste Sushi House?i omanikega. ?Pigem võib restoraniäri nimetada elustiiliks,? ütleb mees. ?Kes on väikeses kasumis, neil on hästi läinud.?

Tänaseks peamiselt hotelliäriga tegelev Tarmo Sumberg rõhutab sarnaselt teistega, et restoraniäri puhul on tegemist valdkonnaga, kus edu saavutamiseks peab pidevalt ise ninapidi juures olema. ?Igast asjast võib saada kasumit, kui sellega põhitegevusena tegeleda,? sõnab Sumberg.

Just ajapuudus oli üks põhjusi, miks toidutööstur Oliver Kruuda Gruusia restoran Rusthaveli võttis külastajaid vastu vaid poolteist aastat. ?Iseenesest on restoraniäri kasvav äri,? tõdeb Kruuda. ?Aga selleks peab seal hommikust õhtuni töötama.?

Teine variant on leida endale usaldusväärne meeskond, kuid seegi pole lihtne. ?Läheb palju aega, enne kui saad lojaalse ja asjatundliku personali,? toob Demjanov välja.

Estonian Airi ja lennuameti juhi kohal töötanud Toomas Petersoni Café Petersoni juures töötab aktiivselt näiteks tema naine ja kohviku kaasomanik Kadi Peterson ning ASi A & G Toitlustus veavad omanikele usaldusväärsed inimesed, mistõttu igapäevamuredesse sekkumine pole vajalik.

Äripäeva konverentsil ?Äriplaan 2005? ütles restoranide Egoist ja Gloria omanik Dimitri Demjanov, et restoraniäri on maailma kõige karmima turuvõitlusega äri üldse ning karm olelusvõitlus jätkub, kergemat hingamist seal oodata ei ole.

Suurärimees Urmas Sõõrumaa omandas tänavu kevadel poole kohvikuketist Coffee Plus, et abistada noorte inimeste ettevõtmist investeerimisega.

Kevadel tulid Sõõrumaa jutule kohvikuketti pidavad noored ning Sõõrumaale nende ettepanek meeldis. ?Eks osaliselt oli see seotud ka sellega, et osad poisid on mul siin saanud 18aastaseks,? sõnab Sõõrumaa, kelle jaoks kindlasti on kohvikupidamise näol tegemist hobiga. ?See ei ole üldse kallis hobi. Ühe kohviku sisustus läheb umbes 1?1,5 miljonit maksma ? osa sellest on oma raha, osa laenuraha.?

Edasi pole Sõõrumaa sõnul kohvikuäri ajamises enam midagi rasket, tuleb vaid leida raha alustamiseks ja õige asukoht. ?Kohvik peab olema sellise koha peal, kus ta inimestele liikumise teele ette jääb.?

Kui noored Sõõrumaale kaasalöömisettepanekut ei oleks teinud, mõelnuks ärimees tõenäoliselt lihtsalt vanalinnas õdusa kohviku püstipanekule, mitte kohvikuketi loomisele. Aga kindlasti ei ole kohvikuketti investeerimine tema jaoks edev võimalus luua mõnus koht, kus sõpradega juttu puhuda.

?Mul selliseid ärisid ei ole, et kui pesu vaja pesta, siis pean oma pesumajja minema või kohvi joomiseks peab olema oma kohvik või puhkusele sõitmiseks on vaja luua oma turismifirma,? sõnas Sõõrumaa, kes teinekord siiski ka Coffee Plusist kohvi joomiseks läbi astub.

Hotelli Kolm Õde omanik Tarmo Sumberg ennast hobikorras restoranipidajate ridades enam näha ei taha ? ta ütleb, et see on ta põhitegevus. ?Muude äridega ei tegele ma enam ammu,? teatab Sumberg konkreetselt ning ei soovi restoraniäri teemadel pikalt kõnelda.

Seetõttu ei soovi ta ka öelda, mida peaks tegema ärimees, kel tekib idee endale restoran luua. ?Ausalt öeldes ma ei anna teistele soovitusi, mul on omalgi tegemisi palju,? sõnab Sumberg, nõustudes, et nii mõnelegi võib restorani pidamine olla lihtsalt meelelahutus. ?Ju neile meeldib oma restorani omanik olla,? ütleb mees. ?Ma ei tahaks kommenteerida teiste hobisid ega hinnata nende kulukust.?

Endine lennuameti direktor Toomas Peterson peab tänaseks juba aastapäevade jagu muude tegemiste kõrvalt Narva maanteel omanimelist kohvikut Café Peterson.

Kohvikut peab Peterson oma naise Kadiga kahepeale. Suurem perenaine selles vallas ongi Kadi.

?Alati on kritiseerida lihtsam kui ise teha,? põhjendab kohviku alustamist mees, kes peab end Eesti mastaabis üle keskmise gurmaaniks. ?Võime ju siin viriseda, et teenindajad on halvad ja söögid ei ole eriti head, et meil on ainult pubid ja kõrtsid ja inimesed söövad ainult kotletti ja kartulit. Aga nüüd ma pean ise tegema ja viriseda pole kellegi kallal.?

Petersoni sõnul on tema kohvikul üsnagi hästi läinud. Eriti kui arvestada, et kohvik sai püsti pandud kohta, kus varem on traditsiooniliselt asunud rõivapoed. Avamisse investeeriti umbes miljon krooni, esimese aasta käive jäi ühe ja kahe miljoni vahele, kommenteerib Peterson diplomaatiliselt. Investeeringute tasa teenimiseks ja kasumisse jõudmiseks kulub tema sõnul ikka oma paar aastat.

?Kohviku pidamine on labiilne äri,? arvab Peterson ? kunagi ei või teada, kuidas muutub asukoht või stammkunde. ?Ei ole nii, et tegin kohviku Hansapanka ja nüüd see seisab seal nagu postament järgmised kümme aastat.?

Lisaks kohviku finantside haldamisele on Petersonil pisikuna sees huvi lennunduse vastu ning talle kuulub ka osa ühest kinnisvarafirmast.

Lennuameti juht Toomas Peterson pidi 2003. aasta suvel tagasi astuma, kuna kapo süüdistas teda maksukuriteos. Juulis lõpetas riigiprokurör kriminaalmenetluse ning Petersoni suhtes algatati väärteomenetlus.

Varem on Peterson öelnud, et kavatseb Café Petersoni kaubamärgi Eestist ka välja viia. Esialgu mainis ta sihtriikidena Soomet, Rootsit, Lätit ja Leedut.

Nõukogude aja lõpul pidasid tänased A & G omanikud Heiti Allmäe ja Olar Gofman ühte esimestest valuutapoodidest, mille juures oli ka pisike kohvik. Poest arenes välja A & G Kaubandus, kohvikuäri jätkamiseks sai loodud A & G Toitlustus.

?Vaatasime, et äri vajab laiendamist, tahtsime seda liini jätkata,? meenutab Allmäe, kelle esimese kaupluse ruumides asub praegu Jussi Õlletuba. ?Edevust selles küll ei ole, restorani pidamisel on ikka rohkem äriline eesmärk.?

Tänaseks kuulub A & G Toitlustusele neli restorani, kuulsaim neist vast küüslaugurestoran Balthasar ning värskeim võsuke nimekirjas Paat, mis on pärast eelmiselt omanikult ostmist pisut ümber on korraldatud. ?Endine Paadi omanik arvas, et võib muu tegevuse kõrvalt restoraniäri teha,? meenutab Allmäe.

?Ega ta niiviisi on küll, et omanik peab kõrval olema,? on Allmäe kindel. Päris iga päev ta siiski oma restoraniäri jälgimisega ei tegele. ?Meil on hea tegevjuhtkond olemas, usaldame neid täielikult ja nemad hoiavad asja töös.?

Kaheksa aastat isa restoranides õpipoisi ametit pidanud Marek Demjanov puhub täna Vene Draamateatri juhtimise kõrvalt elu sisse vanalinnas asuvale Sushi House?ile.

?Igapäevaselt ma olen ikka teatrijuht, aga pidevalt mõtlen, kuidas restoranil läheb,? lausub Egoisti ja Gloria omaniku Dimitri Demjanovi poeg Marek, tunnistades ausalt ? esialgu oli asi tõesti ajendatud soovist, et oleks üks koht, kuhu on hea ja kindel minna.

?Ma ausalt öeldes usaldan söögitegijana ennast kõige rohkem,? sõnab Demjanov. ?Minust on saanud ka päris arvestatav veinispetsialist ning menüüdest tean ka üht-teist.?

?Algul oli võib-olla rohkem hasart, tänaseks on sellest saanud juba äri,? tõdeb Demjanov ? ettevõttesse sai investeeritud ligi viis miljonit krooni ja see raha peab end omanikele ka tagasi teenima.

Lähema poole aasta jooksul loodetakse nulli jõuda ning aasta pärast tahetakse kindlasti kasumis olla.

ASi Kalev omanik Oliver Kruuda püüdis põgusalt elu sisse puhuda Gruusia restorani Rusthaveli, kuid kõrbes ning tänaseks on restoran suletud. Ümberkorraldused ootavad ees ka ASile Kalev kuuluvat Maiasmoka restorani ja kohvikut.

Kord Peterburis käies istus Kruuda Gruusia restoranis grusiinidega ühise laua taga ning lubas, et ka Tallinna tuleb üks korralik Gruusia restoran teha. Lubadusest sai ka kinni peetud.

?Oli enda rumalus oma nina sinna toppida,? mõtiskleb Kruuda Rusthaveli pidamise üle täna. ?Oleks võinud seda õpikust lugeda, et ei ole vaja oma ihul kõike järele proovida.? Kruuda sõnul oli üks probleeme, miks asi tööle ei läinud, selles, et restoraniga mässamiseks polnud tal põhitöö kõrvalt lihtsalt piisavalt aega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:53
Otsi:

Ava täpsem otsing