Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tekstiilitööstuse ajalugu ületab kaks sajandit

Tõnis Möldre 17. november 2004, 00:00

19. sajandi alguse manufaktuur oli tavaliselt n-ö segatüüpi, käsitöölised töötasid ühtaegu nii peremehe ruumides kui ka kodus ? materjalid anti neile koju.

Industrialiseerimise võidukäigu oluliseks eelduseks olid uued tuuled üleilmses majanduslikus mõtlemises, st käsitööndusliku ja manufaktuuritootmise laiem asendumine vabrikutootmisega. Mainitu kujunes ning arenes esmalt Inglismaal, Eestisse jõudis Saksamaa kaudu.

Puuvillatööstuses pärineb industrialiseerimise algus Inglismaalt. See oli uus tööstusharu, millel oli mitmeid eeliseid võrreldes traditsioonilise tootmisega: puudusid tsunftid, polnud riigipoolset sekkumist, tööstusharu oli suhteliselt avatud väliskonkurentsile.

Protsessi oluline osa oli kalevivabrikute asutamine.

Manufaktuuritööndus kippus olema väikese tulususega. Et tootmist odavamaks muuta ja toodangu mahtu suurendada, oli vaja uusi tehnilisi lahendusi ? leiutisi.

1733. aastal oli mehaanik Key leitanud lendsüstiku, mis kiirendas oluliselt kudumisprotsessi, kuid tekitas vajaduse kiirendada kedruse tootmist. 1765. aastal leiutas James Hargreaves mehaanilise voki, mille nimetas oma tütre järgi Jennyks.

1769. aastal mõtles R. Arkwright välja veejõul töötava ketrusmasina, mida täiustas

S. Crompton, kes leiutas nn mjuulmasina, mille abil sai peenikest tugevat lõnga.

Uuendused põhjustasid omakorda kudumise mahajäämise ketrusest, see kutsus esile kudumismasinate leiutamise vajaduse. 1785. aastal leiutas Edmund Cartwright mehaanilised kangasteljed.

Jõuallikana kasutati masinatega töötamisel tavaliselt langeva vee energiat, mistõttu ehitati tekstiiliettevõtted jõgede lähedusse. Vaja oli universaalsemat jõuallikat, mille leiutas James Watt ? aurumasin. Esimene aurumasinate jõul töötav ketrusvabrik ehitati 1784. aastal.

Olulisim kohalik tekstiilitööstuse tooraine on olnud lina, seda eelkõige tänu soodsatele kasvutingimustele, aga ka selle pärast, et läbi aegade on võimud lina kasvatamist soosinud.

Olulisim kohalik tekstiilitööstuse tooraine on olnud lina. Eestis kooti linast riiet suhteliselt vähe, kuigi 19. sajandil oli Venemaa suurimaid linavabrikuid Narva jõe paremal kaldal asunud Narva linavabrik.

Narva linavabriku asutas 1851. aastal parun A. Stieglitz. Esialgu toodeti vaid purjeriiet, kuid töödeldi ka linakiudu ning vabrikus kooti ka peenemat linast riiet.

Eesti tekstiilitööstuse alguseks peetakse aastat 1819, mil loodi Narva kalevivabrik. Selle asutaja oli Narva kaupmees P. Momma. Vabrik tootis peamiselt vormi- ja mantliriiet, enne Teist maailmasõda ka kleidiriiet jms. Tegutses see vabrik 1944. aastani.

Järgmiseks sai Hiiumaal Suuremõisas 1829. aastal tegevust alustanud Hiiu-Kärdla kalevivabrik. Eeldusi Hiiumaale kalevitootmise rajamiseks oli mitu: kohalik toore, kuna Eestis oli hoolega lambaid kasvatama hakatud; Eestisse olid jõudnud tööstuslikud leiutised; tänapäevases mõistes head logistilised tingimused.

Lisada saab tööjõu olemasolu ning soodsa turusituatsiooni ? oli nõudlust tekstiilitööstuse toodete, eeskätt kalevist riide järele.

Kuni 1914. aastani tegutsesid paljud väiksemad tekstiilitööstuse ettevõtted ainult kohaliku tooraine baasil, kalevitootmises näiteks Kärdla kalevivabrik, mis kasutas kohapealset lambavilla. Märkimata ei saa jätta ka Sindi kalevivabrikut, mis asutati 1833.

Manufaktuuri senise tegevuse võiks jaotada nelja perioodi: esimene asutamisest Esimese maailmasõjani; teine 1914 kuni 1940; kolmas Teise maailmasõja algusest kuni 1994. aastani; ning neljas 1994. aastast kuni käesoleva ajani.

Puuvillatoodete kasvav perspektiivsus tõrjus järjest enam kõrvale siidi-, lina- ja villasaadused.

Väheoluline ei olnud tõsiasi, et arenevas Vene kergetööstuses investeeriti väga suures mahus just puuvillatööstusse ning seadusandlikul teel olid kaotatud tõkked tekstiilitööstuse arenguks. Näiteks 1842. aastal kaotati keeld osta ning importida Inglismaalt tootmiseks vajalikke masinaid, ühtlasi suurendati tolle importlõngale jm.

Eraldi tuleb mainida Venemaa puuvillatööstuse rajaja Ludwig Knoopi osa.

Alustanud Manchesteris õpipoisina, suutis L. Knoop omandada üsna ruttu puuvillatöötlemise ning moodsa tööstusettevõtte toimimise saladused.

1839. aastal asus ta Inglise firma De Jersey esindajana Moskvasse ning hakkas varustama Venemaale ehitatavaid puuvillavabrikuid masinate ja toorpuuvillaga, importides seda näiteks kodusõja küüsis vaevelnud Ameerika Ühendriikidest.

Aja jooksul allutas L. Knoop oma kontrolli alla valdava osa Venemaa puuvillatööstusest ning oli tegev puuvillatööstuste asutamisel ja arendamisel, kusjuures tema osalusel alustas tegevust 122 vabrikut. Tema teeneid Venemaa tekstiilitööstuse loomisel väärtustas isevalitseja, andes talle paruni tiitli.

1856. aastal ostis L. Knoop Suthoffi perekonnalt Kreenholmi saare ning asutas 1857. aasta algul osaühingu Kreenholmi Manufaktuur, põhikapitaliga 2 miljonit kuldrubla.

Esimese vabrikuhoone nurgakivi pandi pidulikult paika 30. aprillil 1857. a, mida peetakse manufaktuuri asutamispäevaks.

Kreenholmi Manufaktuuri ketrus- ja kudumismasinate ülekandesüsteeme käivitasid veeturbiinid ning toodanguks oli puuvillane niit, mis moodustas kolm neljandikku koguproduktsioonist, puuvillane riie ning vatt, millega varustati eeskätt Venemaa turgu.

Tänu soodsale ärikliimale, oma aja kohta moodsale vabrikute sisseseadele, edukale tootmistegevusele ? toodangu kvaliteet ja tootmise mahud ületasid konkurentide oma ning võimalik oli hoida toodete hindu optimaalsel tasemel ? sai Kreenholmi Manufaktuurist peagi maailma juhtivaid firmasid oma alal.

Tekstiilitööstuse arengut soodustasid sadam ja 1870. aastal avatud Balti raudtee, mis ühendas Narvat Peterburi ja Tallinnaga.

Eesti Vabariigi periood (1920?1940) oli Kreenholmi Manufaktuurile üldiselt hea ajajärk. Tõsi, pärast Esimest maailmasõda ja Eesti riigi tekkimist oli finantsprobleeme, tuli leida uued turud, sest Venemaa turg kadus poliitilistel põhjustel. Sel ajal laiendas ettevõte tegevust Euroopas ? loodi esindused Oslos, Berliinis, Londonis jm.

Vabariigi algaastatel toimus tootmise põhjalik rekonstrueerimine ja restruktureerimine. Tekkis vajadus ümber orienteeruda idaturult lääneturule, enam tähelepanu tuli pöörata siseturule ? endise masstoodangu asemel võeti kasutusele individuaalsüsteem, toodang mitmekesistus turu nõudmisi arvestavalt.

Välisinvesteeringute ja -kaubanduse kaudu tabas suur depressioon mõningal määral ka Kreenholmi Manufaktuuri: suurenesid tollid, vähenes väliskaubanduse maht jm, kuid üldiselt suudeti säilitada senine tase.

Oma põhitegevuses sõltumatuse kindlustamiseks loodi Kreenholmi Manufaktuuri juurde mitmesuguseid abitootmisi. Põhitootmisvahendite remondiks olid töökojad, töötajate varustamiseks toiduainetega osteti Joala mõis (1880) ning arendati põllumajanduslikku tegevust.

Manufaktuuril oli oma veski ja pagaritöökoda, puitehitusmaterjalide saamiseks saeveski, telliste põletamiseks oli kivilööv jne. 1889. aastal rajati Kreenholmi-sisene telefonivõrk.

1900. aastal seati Kreenholmis üles elektrilised kellad, et kohalikele elanikele teatavaks teha õiget kellaaega.

Teise maailmasõja ajal sai Kreenholmi Manufaktuur raskesti kannatada Nõukogude sõjaväe pommirünnakute tagajärjel. 1944. aasta sügisel alustati Joala vabriku taastamist, 1945. aasta juulis hakkasid Kreenholmi vabrikud taas andma toodangut. Manufaktuuri taastamine lõpetati 1962. aastal, mil viimasena valmis Georgi vabrik.

Nõukogude okupatsiooni perioodil oli ettevõtte nimi V. I. Lenini nimeline Puuvillakombinaat ?Kreenholmi Manufaktuur?.

Sellesse perioodi jääb viimistlusvabriku ehitamine, mis valmis 1966. aastal. Üsna lai oli toodangu nomenklatuur: tehniline riie, pesu-, kleidi-, mööbli- ja dekoratiivriie, froteerätikud, puuvillakedrus jpm. Tänapäeval haldab Eesti tekstiilitööstuse lipulaeva Rootsi omanikele kuuluv kontsern AS Kreenholmi Valdus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:48
Otsi:

Ava täpsem otsing