Tuli hävitab tööstushooneid kõige sagedamini

Viimasele tuleks pöörata erilist tähelepanu, sest põlengust tekkinud kahjud on üldjuhul kõige suuremad. Kui teisi riske võib omanik vastavalt lepingule ise valida, siis tulerisk on kindlustuslepingust tulenevalt kohustuslik.

Tööstus- ja laohoonete kindlustamine pole pelgalt raha raiskamine, et saada tootmishoonele laenu pangast või liisingufirmast, mis nõuab kindlustuskaitset. Mingil hetkel võib kindlustus olla ainukeseks päästerõngaks äri täieliku hävimise vastu.

Eesti normide järgi on tööstus- ja laohooned jaotatud tuleohutusklassidesse. Tuleohutusklassi määrab põhitegevus hoones.

Esimesse klassi kuuluvad tootmine ja ladustamine, kus tuleoht peaaegu puudub või on väike. Näitena võib tuua metalli-, betooni-, kivi-, tsemendi- ja piimatööstused ning veepuhastusseadmed.

Teise klassi kuuluvad hooned, kus tuleoht ja -levik on suur. Näiteks toiduainetööstused, trükikojad, autoremondi- ja hooldusjaamad, samuti põllumajandussaaduste töötlemise suurtehased.

Viimasesse, kolmandasse klassi kuuluvad tootmis- ja laohooned, kus peale põlemisohu on suur plahvatusoht: veskid ja jõusöödatehased, puidu-, vineeri- ja mööblitehased, samuti turbatööstus, jõujaamad ning katlamajad.

Vastavalt sellele, milline on tuleohutusklass, määratakse ka riskiaste ning kindlustusmakse suurus. Sellest, kuidas ja millisest ehitusmaterjalist on tööstushoone ehitatud ja milline on selle konstruktsioon, sõltub oluliselt hoone tulepüsivus. Kõrgema tulepüsivusega on betoon- ja kivihooned, madalama tulepüsivusega puit- ja metallkarkasshooned. Palju küsimusi on tekitanud just see, miks on metallkarkassi tuleohtlikkus võrdne puitkarkassi omaga. Pealtnäha väga tulekindel metall kaotab peaaegu poole oma tugevusest juba temperatuuril 500 oC.

Sellise temperatuurini võib tulekahju jõuda mõne minutiga, tagajärjeks on metallkarkassi deformeerumine suures ulatuses. See tähendab, et pärast tulekahju tuleb kõik uuesti üles ehitada.

Olenevalt objektist nõuavad kindlustusseltsid ka automaatset tulekustutussignalisatsiooni, mis annab automaatselt teate tulekahjust. Tavaliselt on automaatseks tulekustutussüsteemiks sprinkler, mis töötab veega.

Tasub märkida, et suure tuleohtlikkusega hoonete puhul, nagu näiteks saeveskid, on sprinklersüsteemi olemasolu hädavajalik seltsidelt kindlustuskatte saamiseks.

Ilma sprinklerita jääb niisugune objekt suure tõenäosusega kindlustamata, kuna tuleohtlike tootmishoonetega on viimastel aastatel esinenud hulgaliselt kahjujuhtumeid, mis on teinud seltsid äärmiselt ettevaatlikuks. Sprinkleri paigaldamise puhul saab tihti määravaks selle kõrge hind ning oht, et vesi rikub ära materjalid või kaubad. Igal ettevõtjal tuleks kaaluda tuleriskist tuleneva kahju suurust hoone kindlustamata jätmise puhul.

Kui ollakse otsustanud oma vara kindlustada, siis tekib kindlasti küsimus millist kindlustusseltsi eelistada. Ühest, õiget vastust sellele küsimusele pole ja kõik oleneb siiski kindlustatavast objektist. Kindlustusseltsid soovitavad, et klient kasutaks võimalust kindlustada kogu oma vara ühe seltsi juures.

Taastamisväärtus on hoone endisel kujul taastamise maksumus.

See sõltub peamiselt hoone kasutamise otstarbest, konstruktsiooni keerukusest ning samuti kasutatud ehitusmaterjalidest.

Taastamisväärtuses kindlustatakse hooneid kulumiga kuni 40 protsenti ja jääkväärtuses kuni 60 protsenti. Nagu kõikide teiste objektide kindlustamisel, tuleb ka laopindade ja tööstushoonete puhul jälgida, et rajatise kindlustussumma oleks võrdne kindlustusväärtusega.

Seda tuleks jälgida, et ei tekiks alakindlustust. Tootmishoonete puhul on taastamisväärtus lihtsamate hoonete puhul alates 4000 kroonist ruutmeetri kohta, ulatudes keerukamate konstruktsioonidega hoonetel kuni 12 000 kroonini ruutmeetri kohta.

Autor: Markus Haiba