Aga millise tööinimese eelarve?

Valitsuskoalitsioonil pole mingit õigust ega alust nimetada majanduskasvu üha ebaõiglasemat ümberjagamist tööinimese eelarveks. Maksureformi võitjad on kõrgepalgalised ja dividendide saajad, kaotajad aga kõik ülejäänud.

Järgmisel aastal suureneb eelarve maht tänavusega võrreldes 5 mld kr. ELi erinevatest fondidest tuleb 6 miljardit. Järelikult maksavad maksureformi ja jõukamate heaolu ennakkasvu kinni Euroopa maksumaksjad. Ma arvan, et sotsiaalse ebavõrdsuse suurendamine peaks riivama ka Euroopa tööinimese õiglustunnet.

Väide, nagu aitaks madalam tulumaks kaasa töötajate palgatõusule, ei vasta tõele. Palkade kasv on pidurdunud, väikeettevõtetes tänavu teises kvartalis netopalk ei tõusnud üldse. Pigem kasutatakse maksureformi palgafondi külmutamiseks, millel on aga negatiivne mõju sotsiaalmaksu laekumisele.

Tööinimese eelarveks saaks 2005. a eelarvet nimetada alles siis, kui valitsus asuks toetama alampalga ja palgatariifide kokkuleppeid lasteaednike, õpetajate, tervishoiutöötajate, politseinike, lastekodu- ning kultuuritöötajatega. Vaid nii saaksid töötegijad majanduskasvust ka tegelikkuses osa.

Seda aga ei tehta. Veelgi enam ? valitsusel puudub täiesti töötajaskonda motiveeriv poliitika. Ning samas imestatakse, miks kipuvad noored spetsialistid tööle välismaale, miks ei ole paljud ühiskonna edasikestmiseks vajalikud ja vastutusrikkad elukutsed atraktiivsed. Tööinimese eelarve oleks eelarve, mis toetaks Eestis töötegemist ja aitaks lahendada kesksed probleemid, milleks on vähene oskustööjõud, napp motiveeritus, edukate ettevõtete vähene hulk.

400kroonine töötu abiraha takistab tööotsinguid. Ligi pooled töötutest on löönud käega, pole end registreerinud tööhõivebüroodes ning jäävad kõrvale ka aktiivsetest tööhõivemeetmetest. Jah, see on nende inimeste probleem. Aga kui selliseid inimesi on liiga palju, siis saab sellest omavalitsuste ja seejärel kogu riigi probleem. Et tööturumeetmed jõuaksid ka sisuliselt abivajajateni, tuleks hakatuseks motiveerida töökonsultante parema palgaga (praegu keskmiselt 3600 kr kuus) ja vähendada koormust (hetkel ühe konsultandi kohta keskmiselt 1000 töötut). Inimese tööturule tagasiaitamine nõuab initsiatiivi, loovust ja hoolivust.

Töö oskustööjõu väljaõpetamisel peab algama investeeringutest kutseharidusse. Järgmise aasta riigieelarves pole näha, et riik tahaks sellele raha kulutada. Sama kurb seis on ka praktikatoetuste valdkonnas.

Me võiksime aru saada, et muutuval tööturul kaitsevad tööinimest ainult tema tegelikud oskused. Järgmise aasta eelarves riigi tugi töötajate täiend- ja ümberõppeks sisuliselt puudub. Euroopas nii tavapärast täiendõpet jätkub Eestis vaid 8 protsendile töötajatest, peamiselt juhtidele.

Samal ajal ei tegelda süsteemselt töötajate terviseküsimustega. Eelarves pole ruumi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusele, mis annaks ühest küljest lisaressursi tervishoiusüsteemile, samal ajal aga motiveeriks tööandjaid paremini hoolitsema tööohutuse eest. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste tõttu kaotab Eesti ca 500 miljonit kr aastas. Üks puuetega inimese jaoks loodav töökoht maksab keskmiselt 24 000 krooni.

Tööinimese eelarve oleks selline, milles ei väheneks toetused ettevõtlusele. Mida rohkem tuleb ettevõtjaid meie maapiirkondadesse, seda parem oleks ka töötajate palk ja seda suurem rahulolu ning motivatsioon. Valitsus peaks mõistma, et toetamata töö- ja palgapoliitikat jäädakse alla vaesusele ja tõrjutusele. Eesti jätab vildaka poliitika tõttu end ise töökätest ilma. Tööinimese eelarve koostamisega ei saada hakkama, kuna selleks pole sel koalitsioonil ei visiooni, kompetentsi ega ka oma rahastajate volitusi.

Autor: Kadi Pärnits