Maamaks olgu paindlik

Jaanus Tamkivi 19. november 2004, 00:00

Eesti Linnade Liit (ELL) ei poolda üle riigi ühtse maamaksumäära kehtestamist ja tõstmist ega ka maamaksu kaotamist. Rahandusministeerium kavandab aastast 2006 tõsta üle riigi maamaksumäära miinimumi 1 protsendile maa maksustamishinnast aastas (praegu 0,1%).

ELL lähtub põhiseadusest: Eesti loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Maamaks on üks kanal, mille kaudu saab isikuid mõjutada maad säästlikult ja efektiivselt kasutama. Teiselt poolt on maamaks üks omavalitsuste tulubaas, mis võimaldab omavalitsusel täita seadusega pandud ülesandeid ja kohustusi. Täpsemalt: selle raha eest rajatakse ja hoitakse korras teid ja tänavaid, parendatakse infrastruktuuri.

ELL nagu ka teised omavalitsusliidud on aastaid kaitsnud seisukohta, et maamaks tuleb muuta kohalikuks maksuks, mille maksumäärad kehtestaks kohaliku omavalitsuse volikogu ise, kuna nemad saavad tulu ja näevad ka kõige lähemalt oma inimeste võimalusi, tegevust ja erijuhtumeid. Suuremaid summasid peavad maksma need, kel on suuremad või hinnalisemad maad. Seetõttu peab liit vajalikuks hinnatsoonide sees erineva maksumäära rakendamise võimaluse säilitamist. Just see võimaldab vältida olukorda, kus väga erineva turuväärtusega maalt tasumisele kuuluv maksusumma oleks võrdne. Kui rääkida maast kui kaubast, mille väärtus kõigub vastavalt asukohale ja kasutusotstarbele, ei ole ühtne maksustamine kuidagi põhjendatud.

Saaremaa näitel: kehtiv maamaksu määr paljudes valdades rannikualadel on 0,3?0,6%. Maa väärtust vähendavad oluliselt mereäärsetel maadel kehtiv kalda ehituskeelu vöönd (200 m), lisaks veel kehtestatavad Natura kaitsealad. Majanduslikus mõttes on maa kasutamine välistatud. Mida nendega peale hakata jäiga maamaksusüsteemi korral?

Omavalitsusjuhid puutuvad iga päev kokku maaküsimustega. Igas omavalitsuses on maid, mille omanik on kas riik või eraisik, kuid mis seisavad justkui omanikuta. Näiteks heinamaad linnasüdames või veel hullem ? tööstusmaad, mida ei hoolda aastaid keegi. Just maamaks on see regulaator, mis peab piirama arutut maaomandamist.

Omavalitsuste seisukohalt on selge, et valla või linna territoorium on ala, mida tuleb arendada kui elukeskkonda. Tõenäoliselt ei leidu Eestis inimest, kes ei nõustuks, et meie ühine maa peab olema heakorrastatud.

Kui kellelgi on vaja tootmistegevuseks maad, peaks ta omandama seda nii palju, kui ta suudab kasutada. Inimene peab vara omandamisel lähtuma printsiibist, et kui ta on millegi omanik, peab ta vastutama selle vara heakorra eest. Kahjuks sageli see nii ei ole ja ilmselt ei muutu olukord kardinaalselt ka lähitulevikus. Ikka on neid, kes ostavad vara kokku usus, et maa on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks. Sageli nii ongi, aga passiivse omaniku korral toimub see protsess vaid kellegi teise rahakoti toetusel. Aktiivsed maaomanikud saavad maa pealt ka ise tulu. Maamaks on hoob, millega kompenseeritakse omavalitsusele osaliselt ka infrastruktuurielementide väljaehitamisest tulenevat maa väärtuse tõusu. Muidugi tekitab igasugune maks sotsiaalseid pingeid, omandi maksustamine on igal juhul ebapopulaarne teema. Kui tulumaksu puhul saab töötaja kätte netopalga ja brutopalk on tema jaoks number palgalehel, siis maamaksu peab ta maksma tuludest, mis tal juba käes on. Eestis on praegu väikese sissetulekuga maa- ja majaomanikke üsna palju, kes ei suuda maad harida ega maja korras hoida. Samas müüki ei peeta võimalikuks, kuna tegemist on varaga, mis on rahast hinnalisem.

Eesti riik ei ole nii jõukas, et arutada tõsiselt teemal, kas maamaksust loobuda. See tähendaks paratamatult mõne teise maksu suurendamist. Kui hetkel maksavad suuremaid summasid maade pealt need, kelle maaomand on suurem või väärtuslikum, siis tulumaksu suurenemise puhul maksaksid kõik. Ehkki Eesti maksusüsteemi põhimõte on erandite ja soodustuste vähesus, ei poolda me siiski üle riigi ühtse maamaksumäära kehtestamise ja tõstmise ideed.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:54
Otsi:

Ava täpsem otsing