Äriidee paneb puhkajad Läänemaal vibunööri pingutama

Teet Reier 23. november 2004, 00:00

Selle suvega on Kullametsa viburajal suuremad tööd tehtud, metsa sihid sisse aetud, märklauad üles seatud ja laskepukid püsti. Avaminegi oktoobris peetud ja novembri lõpul ametlik avavõistlus tulemas. Traditsioonilise jahilaskmise harrastajaid ootab lumistes metsade 28 loomapiltidega sihtmärki.

?See oli aastapäevad tagasi, kui koos Saare turismitalu perenaise Anne Tuulikuga plaani pidasime, mida huvitavat saaks turisminduses veelgi ette võtta,? räägib Kadi Koort. ?Enne seda polnud mul vibulaskmisega ühtegi kokkupuudet, olin vaid kuulnud, et mõnes turismitalus taolist meelelahutust pakutakse.?

Tegelikult möönab Koort, et seoses Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) saadava toetusraha viibimisega sai magusaim aeg viburaja käivitamiseks mööda lastud. ?Kuigi EAS kinnitas veidi enama kui 159 000kroonise toetuse saamise juba selle aasta juulis, laekus raha alles septembris,? selgitab Koort. ?Kuigi vibulaskmist saab harrastada aasta läbi, on enim huvilisi ikkagi soojal ajal ja puhkuste perioodil.?

EASile kirjutatud äriideeprojekti kasutas Koort edukalt ka kursusetöö kaitsmisel. Projekti kirjutatud arvestuste järgi peaks investeering Koorti sõnul ennast tasuma kahe-kolme aasta jooksul. ?Aga rikkaks sellega kindlasti ei saa,? naerab ta. See on pigem väljakutse endale ja veel enam neile, kes Kullametsa viburajal esimest korda vibunööri pingutada saavad. ?Ka vibulaskmine võib olla nakkav, paljud juba korra noole lendu saatnud tulevad ikka ja uuesti, kuni liituvad klubiga ja osalevad võistlustel aasta läbi,? räägib Koort. Üldse tegutseb Eestis viis vibuklubi, kes on koondunud Eesti Maastikuvibu Liitu (EML). Alates 31. oktoobrist kuuluvad liitu ka lääne vibulaskjad, kelle kodurajaks ongi Kullametsas Saare turismitalu maadel asuv viburada.

Lisaks klubiliikmetele on Kullametsa rada avatud ka huvilistele, kes päevaks-paariks argipäevarutiinist vabaneda tahavad. ?Kokku on rajal 28 sihtmärki, iga märgi tabamiseks on kütil meiepoolse varustusena vibu, nooletupp, käekaitse, laskmiskinnas ja kolm noolt,? selgitab Koort. ?Maksimumpunktide arv, mida igast märgist võimalik teenida, on 20, ehk siis kogu rajalt kokku 560.?

Koorti sõnul jagatakse laskjad kuueliikmestesse rühmadesse, igal oma juhendaja. ?Päeva eest, mis viburajal veedetakse, tuleb välja käia 300 krooni ? 200 varustuse eest ja 100 rajarendiks.? Selle eest võib metsas vibu lasta terve päeva. Kõigi märkide läbimiseks kulub Koorti arvates esimesel korral ilmselt 566 tundi ning 14 märklaua puhul umbes poole vähem.

Vibusid jagub kõigile, alates lastest ning lõpetades eakatega. Lähtuvalt laskja vanusest, east ja soost liigitatakse vibusid tõmbetugevuse järgi. ?Avamisel proovisid kätt ka Kullametsa küla keskealised perenaised, kes jäid igati rahule,? lisab Koort. ?Selle, kuidas märki tabada, saavad meil selgeks kõik, kes vaid vibunööri pingutada jõuavad.? Arvestades, et pikkvibu kodumaaks on udune Albion, on ka kõik laskekaugused ja mõõdud tollides ning jardides.

Rääkides viburaja võimalikust arendamisest, ütleb Koort, et sammuks edasi oleks näiteks kolmemõõtmeliste loomafiguuride kasutamine, kuid nendib, et see tähendaks suhteliselt suuri lisakulutusi (umbes 3000?8000 krooni figuuri pealt).

Või siis vibujaht faasanitele. ?Praegune jahiseadus küll keelab selle, aga arutelud käivad ning tulevikus on vahest ka vibuga relvastatud kütil metsaminek lubatud,? lisab Koort.

Küsimustele vastab Falco juhatuse esimees Siim Talmar.

Tundub, et vibujaht on Eestis üha populaarsust kogumas? Kas on hakatud vibude vastu viimasel ajal rohkem huvi tundma? Traditsiooniline vibulaskmine on ka mujal maailmas levimas, aga Eesti puhul võib rääkida omaette fenomenist. Kahe-kolme viimase aasta jooksul on harrastajate arv kasvanud üpris kiires tempos, seda eelkõige tänu traditsioonilise pikkvibu (longbow) populaarsuse tõusule. Tegevus toimub väga mitmel tasandil ? Maastikuvibu Liit, klubid, viburajad, ala aktiivsed eestvedajad, erinevad turismiasutused.

Oleme suutnud tagada seni kõigi vibuvarustuse tellimuste operatiivse täitmise ühe-kahe nädala jooksul.

Millised on selle harrastuse eelised võrreldes teiste spordialadega? Plusse on mitmeid ? ei sõltu east, saab harrastada alates viiendast-kuuendast eluaastast kuni pensionieani. Põhitõed on kiirelt omandatavad ning esimesed tulemused samuti üsna kiiresti käega katsuda. Samas on vibulaskmine tipptasemel ala, mida õpitakse ja lihvitakse terve eluea jooksul. Harrastada saab seda kõikjal looduses, laskekoha (lihtsama viburaja) võib mobiilselt üles seada väga kiirelt.

Kuidas vibuvarustust hooldada ja hoida? Vibu on ikkagi relv ja temaga tuleb ümber käia hoolikalt. Samas ei vaja ta hoidmiseks mingeid eritingimusi.

Traditsiooniline pikkvibu (longbow) on kõige levinum vibutüüp, kuid mitte ainus.

Traditsioonilise vibu kasutajaid ühendab eelkõige huvi ja austus eheda vastu. Traditsioonilist vibu lastakse puunooltega, millel ehtsad linnusuled. Nende vibude täpsus ei ole nii hea kui sport- või plokkvibudel, mistõttu sellist vibulaskmistehnikat kutsutakse ?vaistuvibu laskmiseks?. Ka nende vibudega peetakse võistluseid, korraldatakse EMe ja MMe metsa- ning maastikulaskmises, selgitatakse tiitlivõitjad, kuid peamine on siiski harrastuse stiilsus ja omamoodi maagiline võlu.

Saare turismitalu on tegutsenud aastast 1997. Algul tegelesin sellega küll töö kõrvalt, kuid viimastel aastatel on olnud külastajaid nii palju, et enam millekski muuks aega ei jää. Nii olengi vaid sellele pühendunud. Algusest peale on Saare talul olnud suund pakkuda külastajatele rohkem erinevaid tegevusi kui lihtsalt majutus ja söök. Võimaldame aktiivset puhkust, saab mängida mitmesuguseid pallimänge, ujuda, paadiga sõita, kala püüda ja muud. Võib ka minna lihtsalt rappa ehk siis uidata giidi juhtimisel viiel erineval matkarajal Marimetsa maastikukaitsealal ja Kullamaa ümbruses. Kuigi Kullametsa vibulaskerada pole Eestis ainuke, oleme ilmselt esimesed, kes pakuvad erinevaid puhkusepakette. Ehk siis vibulaskmist koos majutuse ja söögiga. Abiks taolise puhkevõimaluse tutvustamisel on kindlasti ka lapsed, sugulased, kellest kümmekond oma tööd ja õppimised välismaaga sidunud.

Näen pisut ohtu vibulaskmise mainele selles, et äriideena tundub näiteks turismitalude puhul see lihtsalt teostatavana. Olen ise kokku puutunud juhustega, kus reklaamitakse kahe rada, kuigi tegemist on vaid kahe matiga. See on, nagu reklaamiks keegi jõusaali, kus on ainult paar hantleid ja kang. Rada koosneb ikkagi vähemalt 14 märgist.

Samuti võiksid need, kes soovivad vibulaskmist korraldama hakata, küsida nõu asjatundjatelt, koolitada ennast ja õppida ka ise vibu laskma. Kehv teenusepakkuja võib kiskuda alla ka vibulaskmise üldmainet.

Ja mis puutub varustusse, siis kuuluvad traditsioonilise vibu juurde ikkaga puust ja sulgedega nooled, mitte alumiiniumist.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing