Logistikast sõltub edukus nii äris kui ka sõjas

Illimar Paul 24. november 2004, 00:00

Logistika pärineb sõjandusest ja väejuhid ei käsitlenud logistikat kõrvaltegevuse, vaid sõja tulemusi otsustava strateegia lahutamatu komponendina.

Logistika kehtestab ühest küljest armeele piirangud selles osas, millised operatsioonid on teostatavad ja millised mitte. Teisalt võib innovaatiline ja ootamatu logistiline lahendus muuta võimalikuks ka varem võimatuks peetu.

Majanduse globaliseerumine ja info- ning kommunikatsioonitehnoloogia tormiline areng on kardinaalselt muutnud hanketegevuse iseloomu. Tarbijate kasvav teadlikkus ja hüperkonkurents alandavad valmistoodete hindu. Samaaegselt tõusevad toormehinnad ja üha sagedamini on hakanud esinema defitsiidiperioode.

Need mõjurid avaldavad logistikale ja tarneahelate juhtimisele üha suuremat survet, kuna kasumi säilitamise ning selle vähenemise peatamise võimalused peituvad eelkõige logistikas. Käib halastamatu kulude kärpimine. Efektiivsuse ja kvaliteedi kasvatamisel ei räägita enam mitte protsentidest, vaid miljondikosadest.

Nii on näiteks Kuue Sigma kvaliteeditasemel lubatud defektide hulk kõigest 3,4 ühe miljoni kohta, mis protsentides väljendatuna tähendab 99,99966protsendist kvaliteeti.

Tänapäeva militaar- ja ärilogistika erinevad nüanssides, peamine eesmärk on mõlemal sama: optimaalse ja õigeaegse varustatuse taseme tagamine. Sealjuures kehtib militaarlogistikas raudne reegel, et ressursside ülekuhjamine on sama ohtlik kui nende puudujääk, sest ühes kohas liiga suurte varude loomise, transportimise, hoidmise ja turvamisega on seotud arvukalt inimesi ja tehnikat, mida saaks ja sageli tuleks oluliselt efektiivsemalt kusagil mujal ära kasutada.

Maksimaalne potentsiaal on saavutatav ainult optimaalsuse nõudest rangelt kinni pidades. Oluline rõhk on sealjuures asetatud standardiseeritusele, multifunktsionaalsusele, ristkasutuse võimaldamisele ja tsentraliseeritud juhtimisele.

Samas ei lähtuta armees täiuslikust just-in-time-tarnete filosoofiast, vaid eelistatakse teatavate reservatsioonidega just-in-case-kontseptsiooni. Seega määratletakse optimaalne varude tase selliselt, et ei saaks tekkida olukorda, mil varud on täielikult lõppenud.

Samadest põhimõttelistest eesmärkidest lähtumine, kuid mõnevõrra erinevad praktikad on loonud tsiviil- ja militaarlogistikuile vastastikused õppimisvõimalused. Tulemuseks on kahe distsipliini lähenemine ja võimaluste piires integreerumine. Kui viimase kümnendi jooksul on armee logistikajuhid õppinud erasektorilt efektiivsemate ja paindlikumate tarneahelate rajamist, siis pärast 2001. aasta 11. septembrit on suur osa ärimaailmast võtnud suuna efektiivsuse alandamisele ja sarnaselt sõjaväega just-in-case julgeolekuvarude loomisele.

Terrorirünnakud näitasid ettevõtjaile, kuivõrd haavatavad on nende tarneahelad ning millist ohtu ärile sarnased juhtumid kujutavad. Paljude rahvusvahelise kaubavahetusega tegelevate ettevõtete tarned olid tõsiselt häiritud ning kaasnevate kahjude ülemaailmset suurust pole võimalik kokku lugeda. Terroriohu kartuses on hakatud suurendama puhverladusid ja dubleerima tarnekanaleid. See kasvatab logistilisi kogukulusid, ent klienditeeninduse taseme säilitamine ka perioodiliste tarnete katkemiste tingimustes on olulisim.

Proovides vältida ressursside ülekuhjumist ning suboptimeerimist riiklikul tasandil, on otstarbekas vaadelda riiki ja kogu seda toetavat logistikat tervikliku süsteemina, mille kaitsemehhanismide ühe olulise osa moodustavad jõustruktuurid.

Kevadel teostatud uuringust selgus, et Eesti jõustruktuurid pole eksisteerivas süsteemis kaitsefunktsioonide tagamisel ühtsed, mille tingib eelkõige sise- ja väliskaitse selge eristamine üksteisest. See muudab riikliku logistikasüsteemi kalliks ja ebaefektiivseks, esineb dubleerimisi, ent samas ei vastuta mitmete kriitiliste valdkondade eest otseselt keegi.

Integratsioon riigikaitses ja sellega kaasnevas logistikas peab jõudma uuele tasemele. Kui seni on räägitud tsiviil-militaarkoostööst ja mõeldud peamiselt ressursside ristkasutust ehk tsiviilist sõjaväele sõjaajal ja vastupidi rahuajal, siis kindlasti tuleb integreerida veel teinegi tasand, riigi sise- ja väliskaitse. Tänane olukord Eestis, kus sise- ja sõjalise kaitse struktuurid on pandud omavahel ressursside pärast konkureerima, on strateegiliselt lühinägelik ja ohtlik.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:48
Otsi:

Ava täpsem otsing