Bambus- ja kiudtapeet on nõutud kaup

Jane Tõnurist 01. detsember 2004, 00:00

Viimastel aastatel on trenditooteks muutunud bambustapeedi nime all tuntud seinakattematerjalid, kus värvitud paberist aluspaanile on kleebitud erinevaid looduslikke materjale, nagu bambuse-, sisali-, d?uudi- ja muude kõrreliste kiud.

Peale harjumuspärase paber- ja vinüültapeedi ongi valikuvõimalus oluliselt suurenenud just looduslike ja spetsiaalseinakatete võrra.

Naturaalsetest kiududest tapeet valmib suures osas käsitsi. Valitakse välja taimekiud, need pestakse, kuivatatakse ja kootakse traditsioonilistel kangastelgedel või põimitakse ükshaaval liimitud paberalusele. Lähtuvalt toormaterjalist ja valmimisprotsessist on sellistele kiudtapeetidele iseloomulik ebaühtlus isegi samas koemustris või partiis. See tähendab, et ei ole võimalik saavutada ühtlast seina ? paanide ühenduskohad on paratamatult nähtavad. Kõik see aga annabki bambustapeedile eripära ja võlu, rõhutades selle seinakatte looduslikkust ja keskkonnasõbralikkust.

Looduslikke kiudtapeete kasutatakse enamasti kujunduselemendina. Tapeet kleebitakse kas ühele või kahele seinale, samuti üksiku paanina, mis ülejäänud sisekujunduse kõrval toimib pilgupüüdjana.

Erinevalt harjumuspärasest vertikaalse paani kleepimisest võib kiudtapeeti paigaldada ka horisontaalse paanina, mille puhul paigutuvad bambusekiud püstiselt.

Looduslikud kiudtapeedid on enamasti laiemad kui pabertapeedid, paani laius on üldjuhul 90?100 cm ja seda müüakse kas jooksva meetrina või 5,5 meetri pikkustes rullides.

Meetriga ostes on eeliseks just miinimumini viidud materjalikulu. Tapeedi paigaldamisel tuleb kindlasti jälgida kauplusest kaasa antud juhiseid, üldjuhul sobib paberalusel kiudtapeedi paigalduseks kõige aremini siiski PVA-sisaldusega liim.

Bambustapeeti lõigatakse kääridega ja paani pikkusele tuleb nii ülevalt kui alt juurde arvutada 1?2 bambuseribi. Lisaks mõõdetud bambuseribi keeratakse paigaldamisel tagasi ning liimitakse paani alla vastu seina, et ribisid ühendav niit ei hakkaks hargnema.

Looduslikust kiust seinakattematerjalid ei talu vett, seega saab neid puhastada ainult tolmuimeja või harjakesega. Sellest tulenevalt peaks enne tapeediostu kindlasti läbi mõtlema ruumi kasutusotstarbe ja tapeedi määrdumise võimalused ? näiteks kööki ei ole bambustapeeti üldiselt soovitatav panna.

Spetsiaaltapeetide rühma kuuluvad näiteks tekstiil- ja veluurtapeedid, paberkiudtapeedid ning erinevad metallipuru, liiva või muude reljeefsust andvate materjalidega seinakatted.

Tekstiiltapeedid on kootud seinakatted, kus on efekti suurendamiseks enamasti kokku pandud erinevad kiud, nagu lina, viskoos, polüester.

Tekstiiltapeedid on tavaliselt suhteliselt laiad, 120?140 sentimeetrit, ning nende tagumine külg on paberkiust, mis muudab paigaldamise hõlpsaks ja takistab materjali venimist. Veluurtapeetide valmistamisel kleebitakse paksule aluspinnale tekstiilniidikesi, -kiude ja -tupsusid, tulemuseks on fantastiline sametine pind.

Paberkiudtapeedi valmistamisel tehakse paberist pikad ribad ehk ?lõng?, mis värvitakse ning kootakse vanade traditsioonide järgi kangastelgedel, põhiline efekt saavutatakse erinevate koemustrite ja pehme koega, st koelõngad ei põimu tihedalt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:56
Otsi:

Ava täpsem otsing