Olde Hansa elab talentidest ja ideedest

Gea Velthut-Sokka 01. detsember 2004, 00:00

Olde Hansa restoran Tallinna vanalinnas on laupäeva lõuna ajal rahvast nii puupüsti täis, et krapsakal ettekandjal on raskusi restorani omanikule ja tegevjuhile Margit Hakomaale laua leidmisega. Hakomaad see ei heiduta, sest tema põhimõte on, et kliendid tuleb teenindada enne, tema võib jääda viimaseks.

?Ma ei teagi, kuidas see täpselt nii läks,? ütleb ta soojas sumisevas saalis veidi imestunud pilgul ringi vaadates. ?Nagu 1997. aasta detsembris Olde Hansa avasime, sellest hetkest on maja puupüsti täis olnud.?

Algus ei olnud siiski nii roosiline. Kui keskaega lõunamaise kirega armastav Margit Hakomaa ja tema abikaasa Auri Martti Hakomaa said seitse aastat tagasi Tallinna vanalinnas Vanaturul asuva hoone kaks esimest korrust Tallinna linnalt rendile, oli kohe selge, et siia sobib vaid hansa kuldset aega iseloomustav söögikoht.

Ettevalmistused võtsid aga aega ning rendiraha teenimiseks pidasid omanikud siin pool aastat erinevaid, nende jaoks suvalisi söömakohti. Restorani nime vahetati iga paari kuu tagant, et see klientide mällu ei kinnistuks. Külastajaid püüdsid omanikud ise otse tänavalt ning palka ei saanud nad endale maksta kuude kaupa.

Kui Olde Hansa lõpuks enne jõulu vaid poolemiljonilise investeeringu toel uksed avas, olid Hakomaad tehtud restoranipidajad ? kliendid tulid, et jääda. Ja sellest päevast on nende äri ainult ülesmäge läinud.

Milles asi? Kas Tallinnas oli lihtsalt keskaegse restorani jaoks tühi ni???

?See on kõige valem arvamus,? läheb Margit Hakomaa põlema. ?Teisi sarnaseid kohti on püütud teha küll ja küll. Võta kas või Padakonn ja Lübeck, mis nüüd aga mõlemad tegevuse lõpetanud.?

Hakomaa sõnul ei ole küsimus stiilis, sama hästi oleks võinud minna ka ungari või renessanss-stiilis restoraniga.

?Küsimus on austuses ja meie firmakultuuris,? rõhutab ta, kuid tunnistab, et suur osa on siin ka selles, et just keskaeg on tema kirg ja armastus. Ja see armastus paistab välja ? seda tunnetab personal, kes teeb tööd samamoodi südamest, nagu teeks seda endale. Seda tunnetavad ka külalised. Näiteks restoranis mängiv keskaegne muusika on hoole ja armastusega aastate jooksul kogutud. ?Ma usun, et sel muusikal on tervendav mõju,? ütleb Hakomaa.

Trüki- või telemeedias Olde Hansa ennast ei reklaami, Hakomaa kinnitusel on suust suhu liikuv info palju olulisem. ?D?unglitrummid? kõlavad kaugemale, kui levib mis tahes reklaamibuklett. Ja külastajad räägivad siis, kui jäävad rahule.

?Kvaliteedi hoidmine on meie jaoks auasi, siin ei annaks me endale mingeid järeleandmisi andeks,? räägib Hakomaa. ?Kõikidesse äri osadesse suhtume me ühteviisi tõsiselt. Samamoodi ei ole meil ühtegi vähetähtsat töötajat.?

Sisekliima hoidmise ja töötajate kasvatamisega on Hakomaad suutnud saavutada selle, et täna töötab restoran juhatuse igapäevase sekkumiseta. Kui Margit oli viis kuud välismaal, ei näidanud kliendiuuringud ühtegi tagasilööki. See tuleb tema sõnul sellest, et kogu personal on hoolega valitud ning tiimijuhid on kasvanud välja tiimidest endist.

?Meil on tegemist hõimkonnaga, kus töö- ja eraelu on tihedalt põimunud. Pigem võib seda nimetada küla- kui ärikultuuriks,? selgitab Hakomaa, kes ka ise töötab paar päeva kuus saaliteenindajana.

?Püüame iga töötaja puhul välja uurida, mida tal on õnnelikuks olemiseks vaja, ning seda talle Olde Hansas pakkuda. Investeerime loomulikult ainult potentsiaalikatesse inimestesse, kuid teistsuguseid meil polegi.?

Tasuta massaa?, sportimisvõimalused, arstiabi ja sanatooriumipuhkused on Olde Hansas tavaline asi. Erinevalt paljudest Eesti ettevõtetest pole siin töötajate leidmisega probleeme ? kui kevadel suvehooajaks paarikümmet inimest lisatööjõuks otsiti, saabus 1300 CVd.

Enamiku kasumist on omanikud pannud investeeringutesse, kuid viimastel aastatel on ka kuni 20 protsenti teenitust dividendidena välja võtnud. Nüüd kaaluvad Hakomaad tõsiselt laienemisplaane, kuid ei taha neist enne rääkida, kui rendilepingul pookstavid all ning paber ise kindlalt taskus.

Kus siin siis äri on? Margitil on teooria, et tänapäeva inimene on muutunud, ta nimetab oma tegevust tundeäriks ? kuidas mõista klientide uusi vajadusi ja soove. Kõik Olde Hansa töötajad on ka läbinud koolituse, mis aitab kolleegide ja külaliste emotsioone mõista, olla inimlik.

?Olde Hansa on näide, kuidas maailmavaate muutumine võib olla äriedu aluseks,? ütleb Margit Hakomaa. ?Me oleme majanduslikult mõtlevad, kuid raha pole eesmärk number üks. Selleks on õnn ? teha tööd, mida armastad. Ja kliendid tahavad olla koos õnnelike inimestega. See pole aga kopeeritav.?

Börsile mineku mõtet veeretab Margit mõnuga, kuid leiab siis, et selle ainus põhjus oleks ettevõtmisele lisaraha saamine. Olde Hansa kriitilised vahendid pole aga materiaalsed.

?Kui oleks olemas talendibörs, kust saaks inimeste panustatavat annet ja elujõudu, ei kahtleks ma hetkegi. Või ideede börs,? otsustab ta lõpuks.

Olde Hansa edulugu oleks nagu lugu ettevõtlusimest. Restorani tuntus ulatub kaugele üle riigi piiride, majandustulemusi peegeldavad numbrid lähevad üha suuremaks ja suuremaks. Kõrval ilmuv lugu pakatab hoolivusest ja optimismist. Mida veel ühelt ettevõttelt tahta?

Samas tekitas tõrvatilga meepotti tegevjuhi soovimatus anda informatsiooni 17 protsendi omanike kohta. Kui silmas pidada võimalikku börsileminekut tulevikus (ehkki paistab, et OÜ-l Starmaker seda plaani esialgu pole), siis peaks igakülgne avatus ja läbipaistvus olema börsiettevõttele aksioom. Aga olen sügavalt veendunud, et ka mittebörsiettevõttele tuleb igasugune avatus (ka ettevõtte omanikeringi puudutav) igapidi kasuks. Eriti võib küsimusi tekitada salatsemine eduka ettevõtte puhul.

Restoranikett börsiettevõttena ei ole eriti tavaline nähtus (kui odavtoidurestorane mitte arvestada). Kuid samas võiks investorid Eestist või Skandinaaviast (kus Olde Hansa on minu teada päris tuntud) sellise keti omanike hulka kuulumisest huvitatud olla küll.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:56
Otsi:

Ava täpsem otsing