Jukos: pihtas, põhjas

19. detsembril pannakse viimastel aastatel Eesti fondide üheks Venemaa lemmikinvesteerimisobjektiks olnud Jukose peamised naftavarud sundmüüki. Päev hiljem on oodata aktsionäridelt pankrotiteadet.

Teoks saab seega kõige mustem stsenaarium, mida isegi suurimad pessimistid ei uskunud, kui mullu oktoobris algas Jukose suuromaniku Mihhail Hodorkovski vahistamisega võimude Jukose-vastane klaperjaht.

Naftafirmal läks tänu maailmas kõrgel püsivale naftahinnale hästi ning paistis, et ta suudab maksuvõlanõuded täita, kui selleks natukenegi aega antakse. Aga riigi nõuded muudkui kasvasid ja firma vastu rakendatud võtted läksid üha brutaalsemaks. 16 kuu jooksul on firma kontoritesse tehtud 500 reidi.

Nii ei jäänudki firma juhtidel lõpuks muud üle kui Venemaalt jalga lasta. Londonis eelmisel nädalal peetud Jukose nõukogu koosolekul tuli selle liikmetel tunnistada, et väljatöötatud 2005.?2009. aasta kriisilahendusplaan ei ole enam ellu viidav. Prokuratuuri eesmärk on Jukose täielik hävitamine, öeldakse nõukogu avalduses. Seetõttu ei nähtud muud lahendust kui soovitada aktsionäride üldkoosolekul, mis toimub 20. detsembril, kas välja kuulutada firma pankrot või see likvideerida.

Briti ärilehe Financial Times ja audiitorfirma PricewaterhouseCoopers (PwC) hiljutise rahvusvahelise küsitluse põhjal oli Jukos eelmise aasta Venemaa hinnatuim ettevõte. Selle aktsia oli välisinvestorite seas Vene börsil kõige kaubeldavam. Enne Hodorkovski vahistamist maksis see 15,5 dollarit, kuid järgnenud sündmuste mõjul on nüüdseks kukkunud alla dollari.

Rünnak Jukose vastu sai alguse selle põhiomaniku ja tegevjuhi Mihhail Hodorkovski vahistamisest, kusjuures ettekäändeks olid firma väidetavalt maksmata maksud. Algselt nimetati põhjuseks seda, et president Vladimir Putin soovis lõpu teha Hodorkovski pürgimisele poliitikasse.

Hodorkovski on vastuoluline isiksus. 90. aastatel, kui ta firmat üles ehitas, käitus ta tüüpilise vene oligarhina. Ta toimis autoritaarselt ja sõitis väikeaktsionäride õigustest teerulliga üle. Aga üsna pea sai ta aru, et see ei aita suurendada firma väärtust. Ta võttis kasutusele rahvusvahelised raamatupidamisstandardid, palkas välismaiseid asjatundjaid ja tegi firma läbiaistvaks ning Venemaa kõige läänelikuma juhtimisega ettevõtteks. Ja edu börsil ei lasknud end oodata.

Ta lõi endale Venemaa parlamendis mõjuka lobigrupi, kes mõjutas parlamendiliikmeid ja aitas läbi suruda soodsaid seadusi. Nagu ütles Venemaa ekspeaminister Jegor Gaidar, muutus see lobigrupp aja jooksul nii võimsaks, et parlamendis ei õnnestunud teha midagi ilma nende heakskiiduta. Siin tegidki nad saatusliku vea.

?Jukos hakkas oma võimalusi kuritarvitama ja näitama, et nemad on otsustajad. Seepeale otsustaski Putin anda neile õppetunni,? seletas ekspeaminister. Ja pärast seda asusid tegevusse võimud, kes Gaidari sõnul on tegutsenud väga ebaõnnestunult, mille tagajärjel on halvenenud Venemaa investeerimiskliima.

Senine Jukose vastu esitatud maksunõue küünib 286 miljardi kroonini.

Jukose majandusdirektori Bruce Misamore?i sõnul moodustavad 2001. ja 2002. aasta eest tagantjärele sissenõuavad maksud vastavalt 100 ja 105 protsenti neil aastail teenitud kasumist. ?Pean täiesti absurdseks, et meil nõutakse makse sama palju, kui me oleme teeninud tulu,? ütles ta.

Surmava hoobi hingevaakuvale Jukosele andis võimude otsus panna võlgade katteks sundoksjonile Jukose tütarfirma Juganskneftegaz.

Sealt tuleb 62 protsenti Jukose ja 12 protsenti kogu Venemaa naftast. Oksjon on kuulutatud välja 19. detsembriks, seega toimub see päev enne Jukose aktsionäride erakorralist koosolekut. Jukose väitel on müük ebaseaduslik, sest Venemaa seaduse järgi tuleb võlanõuete katteks esmalt müüki panna firma mittepõhitegevus.

Juganskneftegazi alghinnaks on pandud 8,6 miljardit dollarit, mis rahvusvahelise investeerimispanga DKW hinnangul moodustab veidi üle poole selle tegelikust väärtusest. Asjatundjate sõnul on hind tehtud jõukohaseks kodumaisele ostjale, kelleks on end üles andnud Gazprom. Välismaistele pakkujatele veeretatakse oksjonil osalemise ette bürokraatlikke takistusi.

Juganskneftegazi omandamisega tõuseks riigi osalus Gazpromis üle 50 protsendi ja riigi gaasimonopol laieneks ka naftatööstusesse. Ehk nagu ütleb endine majandusminister Jevgeni Jassin: ?Eranaftafirmad on viimastel aastatel olnud riiklikust Gazpromist palju efektiivsemad, ja kui Gazprom liigub nüüd naftasektorisse, siis tähendab see selle renatsionaliseerimist.?

Riigi senisest suuremat sekkumist majandusse õigustab Venemaa peaminister Mihhail Fradkov, kes on öelnud, et klassikalise lääne majandusmudeli rakendamine Venemaal tähendaks majanduse kokkuvarisemist.

Juganskneftegazi soovitab Gazpromil osta selle strateegiline nõustaja Saksa Deutsche Bank (DB), kes on valmis ka raha hankima.

Pank leiab koguni, et Gazprom peaks asuma naftatööstuse renatsionaliseerimisele ja ostma peale Juganskneftegazi ka erakapitalile kuuluva Sibnefti ja Surgutneftegazi.

Riiklik Rosneft, mis samuti on kavas Gazpromiga ühendada, sai hiljuti DB asepresidendilt Nicholas Jordanilt kirja, kus öeldakse: ?Gazpromneft peab saama suureks naftakontserniks, millel on kaalukad naftavarud, et võistelda edukalt maailma energiaturul.?

Saksamaa energiasõltuvus Venemaast kasvab üha. Tuleval aastal katab Vene gaas juba 40% Saksa gaasivajadusest. Lisaks hakkab BASFi tütarfirma Wintershall koos Gazpromiga esimese lääne firmana Lääne-Siberis naftat ammutama.

Lääne firmale gaasivarudele juurdepääsu tagamine on erand praeguses Vene poliitikas, mille suund on võetud hiilivale renatsionaliseerimisele, ütles Saksa välissuhete nõukogu esindaja Kalus Umbach.