Rohkem vana linna Tallinna vanalinna

Kes on Paksu Margareta juurest Suurtüki tänava poole sõitnud, see on märganud Rannamäe tee vanalinnapoolses servas kõrget laperdavat plastiktara. Kes on aga tara taha kiiganud, see on näinud kõige uhkemat linnamüürilõiku, mis Põhja-Euroopas säilinud. Kiiverdatud tornide ja võlvitud väravaga kulgeb majesteetlik müür ligi 500 meetrit.

Miks Plate tornist põhja poole jääv krunt ei läinud 90ndatel Tallinna linnale, vaid ?sattus? erafirma kätte, on küsimus, mida ei ole avalikkusele selgitatud. Müüriäärse maatüki omandas AS Restor ja sai ametnike käest ka load seal suhteliselt vabalt toimetada.

Poleks uusisandad ülbeks muutunud, asendaks juba praegu porist kiletara hoopis vägevam tõkestus, linnamüüri küljes toretseksid eurorestaureeritud eksklusiivsed korterelamud ja hoovis valitseks võõraid tõrjuv omanikuõigus. Ehitusluba oli antud eelmistel sajanditel tekkinud parasiithoonete restaureerimiseks. Restor aga tegi platsi vundamentideni puhtaks. Selle eest suur tänu, sest muidu ei oleks me iial teada saanud, missugust hunnitut vaadet pakub sealne linnamüür. Kuna tingimustest ei peetud kinni, sai linn ehitustegevuse peatada ja üritab nüüd krunti muuta kõikide tallinlaste ühisomandiks. Praegu käiakse kohut. Halduskohtu otsus linna kasuks eraomanikku ei rahuldanud, kaevatud on edasi ringkonnakohtusse.

Raekoja platsilt kiviviske kaugusele kavatsetakse järgmise paari aastaga kergitada kuni kuuekorruseline hotell. Eskiisi järgi ei peaks too Apteegi tänava keskpaigast Vene tänavani sirutuv hoone tulema vanalinna nii sobimatu kui De la Gardie kaubamaja, Raeköök või siseministeeriumi kvartal Pagari ja Oleviste tänava vahel. Siiski on tegemist valehambaga, mis ei arvesta kunagiste hoonete kõrgusi, fassaadide lahendusi ega sajandeid vanu kruntide liigendust.

Maailmas on kaks kunstiajaloolaste ja arhitektide rivaalitsevat koolkonda. Esimesed on veendunud, et iga ajastu peab linnale ? ka vanalinnale ? jätma oma iseloomuliku jälje. Võlu peituvat uue ja olnu segus. Teised leiavad, et vana tuleb säilitada võimalikult ehedal kujul ja kaasa aidata, et kadunud või rikutud hooned ja tänavad saaksid tagasi kunagise ilme. Tallinn säilitas XIX sajandi ja XX sajandi alguse lõhkumiste ning ümberehituste virvarris suhteliselt hästi vana linna näo. 1944. aasta märtsipommitamine purustas ligi kolmandiku vanalinnast. Paraku järgnes vene lendurite hävitustööle miski, mis ei olnud vähem kohutav.

Otsustamise jäme ots oli 50?60ndatel ja on ka täna nende käes, kes põlgavad maketti, koopiat, kit?i. Hävitatut ei tohtivat endisel kujul taastekitada, see oleks pettus, häbi Eesti arhitektimõttele. Sestap on viimane poolsajand toppinud vanalinna algul nõukogulikku, nüüd rahvusvahelist sigrimigri uuest ja võltsvanast. Samal ajal on meil olemas tänavate kaupa fassaadijooniseid, mida Insenerikomando tegi aastatel 1820?1825, lisaks hulgaliselt muud materjali kadunud hoonete kunagise kuju kohta.

Saadaksin Tallinna linnaisad ringkäigule Euroopa linnadesse, kus sõjas purustatud hooned on kunagisel kujul taastatud: Nürnbergi, Varssavisse, kas või Riiga. Varssavis on nullist üles ehitatud pea kogu vanalinn. Eestis näikse eraomanik ning seltskond arhitekte olevat huvitatud kiiretest ja kahtlase väärtusega lahendustest linnamüüri ääres ja sees. Linnavalitsus ja muinsuskaitse on käed jõetult üles tõstnud. Lootus jääb tulevikku suunatud majandusliku mõtlemise peale. Tallinna väärtus kasvab seda kindlamini, mida rohkem muutub vanalinn vanaks linnaks.

Autor: Enn Soosaar