Venemaa valitsus tugevdab haaret naftatootmise üle

Ariel Cohen 03. detsember 2004, 00:00

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid USA-le loodeti, et Venemaa suudab pakkuda teretulnud alternatiivi aina ebastabiilsemale Lähis-Ida naftale. Kuid Vene riigi tegevus viimasel kolmel aastal näitab, et kiirele tootmise kasvatamisele on mitu piirangut.

Esimene on Venemaa puuduv poliitiline tahe teha strateegilisi otsuseid, mis puudutavad rajatavate suurte naftajuhtmete asukohta. Venemaa juhtmevõimsus on naftatootmisest maha jäänud: juhtmed suudavad pumbata umbes 3,5 miljonit barrelit päevas, tootmine on aga umbes 8,5 barrelit päevas.

Teine piirang on Venemaa arusaam, et naftaekspordi aegunud infrastruktuur peab alluma valitsuse kontrollile. Kui Venemaa valitsus oleks lubanud kas kodu- või välismaist päritolu erafirmade konsortsiumil lisajuhtmeid rajada, oleks Venemaa käsutuses parem infrastruktuur, mis on vajalik Vene naftavarude maailmaturule viimiseks. Aegunud naftajuhtmete võrgustik takistab eksporti. Olemasolev võrgustik, ka uus terminal Läänemeres, jääb nõudlusest maha.

Kolmandaks eelistab Venemaa valitsus kontrolli nafta ja gaasi tootmisvõimsuste üle, sealhulgas peamiste tootmisvahendite üle. Venemaa on jätnud gaasifirmale Gazprom tema monopoliseisuse, hoolimata paljude ekspertide soovitustest, et Gazprom jagataks mitmeks osaks ning suurendataks eraomanike osalust. Viimaseks takistuseks on Euraasiale ja Venemaale iseloomulikud kõrged tootmis- ja transpordikulud.

Kõigest hoolimata on siiski veel vara öelda, kas pudel on pooltühi või pooltäis. Koos Aserbaid?aani ja Kasahstaniga peaks Venemaa tootma 2010. aastaks 12?13 miljonit barrelit naftat päevas. Kuidas toob see kasu maailmaturule? Venemaa pikaajaline ekspordivõimsus kasvab 2 miljoni barreli võrra päevas, kui naftajuhtmed Atlandile ja Vaiksele ookeanile, Murmansk ja Nahhodka, 2007. ja 2008. aastal lisanduvad. Kuid nende kahe juhtme saatus sõltub poliitilisest otsusest ja juurdepääsust hiiglasuurele finantseerimisele. Nahhodka juhtme maksumuseks hinnatakse kuni 4,7 miljardit dollarit ja Murmansk läheb maksma vähemalt poole sellest summast. Pole kindlust, et need rajatakse.

Tuntakse ka muret, et Venemaa varud ei luba naftatootmist järsult suurendada. Venemaa sööb oma naftavarusid kiiresti: riigil on varusid umbes 55?60 miljardit barrelit ja riik toodab 8?8,5 miljonit barrelit päevas. Võrdluseks: Iraanil on 100 miljardit barrelit varusid ja riik toodab 3 miljonit barrelit päevas. Muide, mullu muutis Venemaa nafta- ja gaasivarudega seotud teabe riigisaladuseks, mille avaldamise eest võib vangi minna.

Paljud küll usuvad, et Venemaa varud kahekordistuvad, kui Põhja-Jäämerd uurima hakatakse, kuid see on väga keeruline ja kulukas ettevõtmine.

Mis puutub aina suurema tähtsusega vedelasse naturaalgaasi, siis Venemaal on seni kavas rajada vaid üks tootmisüksus Sahhalini saarele. Venemaa on ajast maha jäänud ka naturaalgaasi ekspordivõimsuse arendamisel teiste suurte gaasitootjatega võrreldes.

Kui algas rünnak Jukosele, vähenes eksport Hiinale miljon tonni aastas, loobuti naftajuhtme rajamisest Hiina ja lõppes ka Leedu Ma?eikiu varustamine. Septembris küll kasvas Jukose eksport 8% eelmise aastaga võrreldes. Lõppkokkuvõttes müüakse ilmselt mitmed Jukose naftatootmise osad maha korporatsioonidele, millel on tihedad sidemed Kremliga. Kreml plaanib rajada koos Gazpromiga ühendatud emafirma, millel on monopol gaasitoomises ja ka kontroll suurima Vene naftafirma üle.

Nii on Venemaa loobunud 1990ndate mudelist naftasektoris, mis pani suuremat rõhku eraomandusele, ja riik liigub tagasi tulevikku suurema riigiosaluse poole. Vene valitsus hakkab mängima Vene energiaturul juhtivat rolli ja saab oluliseks kogu maailmaturul. Ajalugu näitab, et riigiomanduses kasvab tootmine aeglasemalt (nii on Gazprom kasvanud Jukosest ja Lukoilist palju vaevalisemalt).

Loodame, et Jukose juhtum jääb ühekordseks. Vene otsusetegijad on ise selles küsimuses kahes leeris ? ühed ütlevad, et Jukosega käituti liiga karmilt ja selle eest tuleb maksta liiga kõrget hinda, ning teised usuvad, et kõik tehti õigesti ja tulemus on hinda väärt.

Riigi kontrollist hoolimata jääb Venemaa suureks OPECist väljaspool asuvaks naftaeksportijaks, kelle nafta läheb eelkõige Euroopa Liitu, Jaapanisse ja Aasia Vaikse ookeani regiooni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:57
Otsi:

Ava täpsem otsing