Omavalitsus vastuolus looduskaitsega

Vastukaja 6. detsembri Äripäevas ilmunud artiklile ?Omavalitsused rajavad võidu suusamägesid?

Nagu kirjutab Krista Taim (vt ÄP 06.12.2004), rajavad omavalitsused võidu suusakeskusi. Nende hulgas ka Kehtna vallavalitsus Paluküla puhke- ja spordikeskuse kavaga (vallale kuuluval Hiiemäe maaüksusel), mille kohaselt rajataks 16hektariline keskus otse Kõnnumaa maastikukaitseala südamesse.

Projekti rahastatakse kultuuriministeeriumi tervisespordi programmist, aga keskuse orientatsioon on kaldu tippspordi poole (nt kohtunike maja, meediakoridoridega laskeplats jm).

Praegusesse (küll vaidlustatud) detailplaneeringusse on mahutatud võimalikult rohkesti spordialasid, ka mäesuusatamine koos ulatuslikke kaevetöid nõudvate tõstukite paigaldamisega.

Siiski on tegu maastikukaitsealaga, kus kehtivad üldtunnustatud looduskaitse põhimõtted ja konkreetne Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri, millega detailplaneering vastuolus on. Takkajärgi on vald taotlenud kaitse-eeskirja muutmist.

See on iseenesest ohtlik pretsedent: kaitse-eeskirja muudetakse detailplaneeringu järgi, mitte vastupidi. Nii võiks ette võtta järjest kõik kaitsealad ja need täis ehitada. Ei saa väita, et planeering on tehtud võimalikult mahukas igaks juhuks, tuleb mõelda, mis saab siis kui see on maksimumvormis teostatud.

Hiiemäe maaüksuse omapära on pinnavormide vaheldusrikkus, kaitsealused liigid ja rikkalik kohapärimus. Niisugune planeeringuala vajab hoolikat lähenemist.

Planeerides kaitseala südamesse asustuspilti nii drastiliselt muutvat keskust, peaks arvestama, et tervisespordi sildi all tehtav ei tallaks jalge alla loodust ja ajalugu.

Paluküla puhke- ja spordikeskuse märksõnadeks peaksid olema looduskaitse, roheline tervisesport ja pärimusmaastik. Kehtna vallavolikogu vaidekomisjonile on tehtud kompromissettepanek, mille järgi loobutaks mäetõstukitest, kunstlume hüdrantkaevudest ja suurte spordiväljakute rajamisest. Siis oleks detailplaneering kooskõlas looduskaitse põhimõtete, kaitseala kaitse-eeskirja, riikliku tervisespordi programmi ja pärimusmaastiku säilitamise põhimõtetega. Poleks vaja kaitse-eeskirja muuta.

Usun, et tervisespordirõõme pakkuda sooviv omavalitsus ei klammerdu tõstukite ja hüdrantkaevude külge, surudes kõik muu maha. Et saada riikliku programmi raha, on tulnud hakata plaane teostama. Seni on tervisespordiprogrammile viidates võidud teha ükskõik mida, sh trahve kaasa toonud looduskaitsenormide rikkumisi.

Hiiemäe pärimusmaastik peaks huvitama kultuuriministeeriumile alluvat muinsuskaitseametit. Paluküla hiiemägi võeti planeerimisprotsessi käigus osaliselt muinsuskaitse alla, kuid kaitsealuse objekti piir valiti nii, et detailplaneeringu kehtestamiseks jääksid vabad käed.

On arusaamatu, miks ei võetud mäge kaitse alla jalamist jalamini ja miks kaitse alla võtmisel ei arvestatud folkloristlikku ega arheoloogilist eksperthinnangut.

Keskuse plaanimise koosolekuid on olnud paarkümmend, millel on osalenud Eesti parimad asjatundjad loodus- ja pärimusmaastiku alal. Neile on koht kätte näidatud laadis ?pealinna inimesed ärgu tulgu õpetama?.

Mul on oma koduvallas toimunud avalike arutelude pärast väga häbi. Eesti Looduseuurijate Seltsi presidendile öeldi otse, et tema arvamusega küll keegi arvestama ei hakka. Kui valla esindajad oleks osanud asjatundjaid ära kuulata, oleks tänased teadmised paiga loodusest ja pärimusest oluliselt rikkamad.

Autor: Lembi Sepp