Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ametnikud vajavad kiirguspiipareid
Tänapäeva kurjas ja keerulises maailmas ei saa ükski riik kindel olla, et terrorismioht teda ei ähvarda. Terrorismiga seoses ei ole õige küsida ?kus??, vaid ?millal??.
Nii on terrorismivastastel õppustel püütud terrorismiohtu selgitada Eesti erinevate ametkondade töötajatele. Selgitatud on massihävitusrelvade kasutamise tõenäosust ja neist tulenevat kahju. Kolmest massihävitusrelvast (bioloogiline, keemiline, tuumarelv) loetakse tuumarelva kasutamist kõige vähem tõenäoliseks, küll aga tooks see kõige massilisemaid kahjustusi.
Tuumarelva kasutamisest tõenäolisem on, et terroristid kasutavad nn räpast pommi, kus lisaks lõhkeainele on kasutusel radioaktiivsed ained. Räpase pommi põhjustatavate kahjude analüüsimisel on spetsialistid jõudnud järeldusele, et suurim kahju on psühholoogiline ja majanduslik. Hirm ja teadmatus vallandab elanike hulgas paanika, otsesemalt või kaudsemalt võivad sellised sündmused näiteks kahjustada kaubavahetust.
Radioaktiivsust ei ole inimmeeled võimelised tunnetama, küll saab seda mõõta. 1986. aasta T?ernobõli sündmused ei saaks enam korduda, vähemalt mitte sellisel kujul, sest nõudmised on muutunud ja tehnika edasi arenenud.
Eestis on välja arendatud kiirgustaset registreerivate automaatjaamade võrgustik, et naabermaal toimunud tuumaõnnetusel valla pääsenud radioaktiivse saaste Eestimaa kohale saabumist kiiresti avastada ja elanikkonda teavitada.
Riigipiiril paiknevates tollipunktides on kiirguskontrolliseadmed, mis peaks suure tõenäosusega avastama kõrge aktiivsusega kiirgusallikate ebaseadusliku riiki sissetoomise. Kuid mõõtetehnikast olulisem on ametkondade rahvusvaheline koostöö ja infovahetus. Seetõttu ei saa pidada lugupeetud akadeemiku Karl Rebase ettepanekut rajada 1000 punkti hõlmav kiirgusmõõtevõrk kõige otstarbekamaks lahenduseks. Pealegi läheks selle rajamine maksma oluliselt rohkem kui 10 miljonit krooni.
Üleliigseks ettevaatlikkuseks ei saa pidada nõuet, et korrakaitses tegutsevad ametnikud, kes võiksid töös kokku puutuda ebaseaduslikus ringluses oleva radioaktiivse ainega, oleksid varustatud kiirgustaseme tõusust alarmeeriva kiirguspiipariga, seda nii oma tervise huvides kui ka seaduserikkumiste avastamiseks.
Kiirguskeskuse andmeil on välisabina saadud kiirguspiiparid praegu kasutusel vähemalt paaris ametkonnas. Vajaliku koguse kiirguspiipareid võiks valmistada Eesti aparaaditööstus ja riigikassale poleks see ülemäära koormav. Kogu elanikkonna varustamist radiomeetritega võib pidada ebareaalseks ideeks.
Elanike varustamine radiomeetritega on kallis, ühe töökindla portatiivse radiomeetri hind on vähemalt suurusjärgu võrra kõrgem Rebase pakutud 100 kroonist. Kunagi tulevikus võidakse selle probleemiga siiski tegeleda, kui tekib tõeline individuaalse kiirgusmõõtmise vajadus ja alustatakse mõõturite masstootmist.
Autor: Iige Maalman