Lounge Stereo alustas

Olime just lõunastamiskohta otsides põgenenud ühest allakäinud pubist, kus suitsuving ja praehais teineteise võidu inimesi peletasid. Ja siis puhasvalge ruum, valged lauad, valged toolid, laed, seinad, põrandad, mahe d?äss ja bossa, ainukesteks värvilaikudeks alkoholipudelid baaris ja oran?ides kostüümides ettekandjad. Ja muidugi külastajad, kellel tassi tee ja kuuma ?okolaadi taga istudes oli huvi naaberlaudade vastu keskmisest suurem.

Ja oli, keda vaadata ? siin noor ja menukas moekunstnik, paar lauda eemal seltskonnaajakirjandusest tuttavaks saanud poolilmategelane. Nagu iseenesest läks jutt ?Seks ja linna? viimasele osale.

Sel hetkel olime ainsad lopsaka mitmekäigulise lõuna sööjad. Spanakopitad spinati ja fetaga (oivalises õhukeses filotaignas), supp nimega Stereo Apple (kartuli-õuna püreesupp suure punase õuna sees serveerituna), soe lõhesalat lehtsalatil, kanafilee krõbeda saiakattega ja nii edasi.

Lounge oli selleks päevaks ainult nädala jagu lahti olnud, seepärast polnud lugu, et ettekandja ei teadnud, mis lihast on ?nitsel tehtud. Aga et menüüs olevat veini tegelikult ei ole (veel? juba?), on paha küll. Veel viletsam on see, et valge vein oli soe. Jah, isegi külmal detsembrikuul on võimalik sooja valget veini saada! Ka toitude pooljuhuslikku lauale sattumist võib pidada esimese nädala kohmakuseks: minu supp oli ammu söödud, kui tuli lauakaaslase eelroog. Ka magustoidu sain ma tükk maad varem kui lauanaaber, see-eest toodi talle kohvi juba siis, kui praad alles pooleli.

Teenindus saab ainult paremaks minna, halvemaks tõenäoselt mitte. Toidu üle pole põhjust kurta, kui lähtuda oletusest, et valges lounge?is tahetakse pakkuda puhast maitset ja segamata sööki. Ainult menüü pole piisavalt hea teejuht: soe lõhesalat lehtsalatil sisaldas rohkem rohelisi ube kui lõhet ja lehtsalatit, paneeritud puuviljadel oli paneeringut raske leida (paaril puuviljal seda küll oli, aga mitte nii palju, et seda kirja tasuks panna).